Uudised

„Bruce Marie”. Foto: Conni Trommlitz

Ilmunud Eesti Ekspressis 23.05.2023

Ene Mii Kuusk
teatriteadlane

Brasiilia päritolu Duda Paiva, kodanikunimega Eduardo de Paiva Souza, asutas 2004. aastal Hollandis omanimelise teatrikompanii. Hetkel on selle mängukavas seitse lavastust, millega tuuritatakse ka mööda maailma. Duda Paiva kaubamärgiks on enda valmistatud grotesksete vahtkummist skulptuuride kasutamine koreograafias ning visuaalselt efektsed lavastused. Tallinnas nägime 27. ja 28. mail festivali Tallinn Treff raames tema 16+ vanusele mõeldud lavastust „Bruce Marie”. Lugu räägib transhumanismist ja vananevast drag-queen’ist, kes unistab taas lavale pääsemisest, kuid satub hoopis laboratooriumisse.  

Kuidas tajusite artistina koroonaaega? Kas sellel oli ka mingi positiivne mõju loomingule?

Üldiselt mõjus koroonaaeg mulle traumaatiliselt. Seda paljudel tasanditel, nii moraalselt kui ka puhtpraktiliselt. Olime Amsterdamis esimene teater, kes uksed sulges, ja viimane, kes taas avas. Tundsime alandust ühiskonna poolt, tundsime, et me pole prioriteet. Mis juhtuks aga inimkonnaga, kui poleks filme, teatrit, näitlejaid, kirjanikke? Isiklikult oli see mulle raske periood, kuna kaotasin kaks stuudiot. Kaotasime ka toetused, mille saime küll hiljem tagasi. Aga mäletan, et kaheks-kolmeks kuuks kaotasin kõik! See oli raske ning raske oli kõike taastada, samuti emotsionaalselt. Kuid me saime kõik tagasi, ka inspiratsiooni, ning väljusime sellest kõigest tugevamana. Nüüd peame kolme kuu jooksul tegema kõike seda, mida plaanisime teha kahe aasta jooksul. Mul pole nädalavahetusi, töötan katkematult. Arvasin, et pean muutma oma tööprotsessi, kuid nüüd teeme tegelikult kõike topeltkiirusega.

Jah, aeg, mis vahepeal aeglustus, hakkas ühtäkki kiirenema. Kuidas väldite läbipõlemist, kust ammutate energiat oma aktiivseks tegevuseks? Kas Teil on olemas mingid kindlad igapäevased liikumisrituaalid vms? Kuidas säilitada energiat ja jõudu kiirel ajahetkel?

Mul pole mingit erilist nippi või dieeti, põhiline abinõu on loomingulisus ise. Minu jaoks loominguline protsess sisaldab soojendust, kogemuse jagamist teiste inimestega – see on juba iseenesest soojendav. See aitab luua endast tervislikku igapäevast versiooni.

Kuidas Te oma lavastusi nimetate? Kas see on nukuteater? Tants? Midagi muud?

Me animeerime (animeerima – elustama, hingestama, animatsiooni abil liikuma panema; autor) mateeria ellu, liikumise tähenduseks, me animeerime erinevate tasandite kokkupuudete kombinatsioone, see on see, mida teeme. Minu armastus vahtkummist nukkude vastu on mu trupi tunnusmärk. Nüüd aga olen oma ideed laiendamas, see areneb digitaliseerumise maailma suunas. Kuidas animeerida tehnoloogilist ruumi? Olen ennast avamas. Kuid vaht kui materjal ning sellest skulptuuride valmistamine on minu jaoks oluline, põhiline armastus ja pühendumus.

Kust saate ideid oma lavastusteks? Mis on käivitavaks impulsiks – tekst, aisting, liikumine, tunne, heli vms?

Lavastuse loomise otsus saab kujuneda erinevatel viisidel, pole ühte kindlat. See võib tekkida sisemisest tundest, mu enda arengu peegeldusest, vahel inspireerib raamat või mõni inimene või pilt (mu esimene töö sündis näiteks pildi ajel).

Kas lavastusprotsess on pigem improvisatsioon, grupitöö või kuidas see välja näeb? Kui pikk on lavastusprotsess?

Enam pole see kuigi improvisatsiooniline – alguses oli loominguline protsess intuitiivsem, nüüd aina enam struktureeritum. Lavastusprotsessi pikkus sõltub lavastusest. Proovisaalis on tavaliselt aega kaks kuud, kuid koos ettevalmistustöödega kulub seitse-kaheksa kuud.

Kes teeb Teie lavastustele vahtkummist skulptuure? Kas Te ise või kasutate spetsiaalset nukukunstnikku?

Mul on oma stiil, mille olen ise arendanud nukuskulptorina, olen õpetanud seda ka teistele. Näiteks teen juba kompanii loomise algusest peale koostööd ühe Brasiilia kunstnikuga.

Kuidas saavad nukud oma iseloomu ning kas see on erinev? Kas neil nukkudel on hing?

Hinge kohta ma ei tea, kuid nad vajavad motivatsiooni olla laval, selle hädavajalikkust. Tihtipeale on neil võimalus sõnumit edasi anda vaid see üks tund, kui kestab etendus. Peale seda tagasi lähevad nad tagasi oma plastkottidesse. See ongi mingis mõttes hinge illusioon.

Kes juhib keda – nukk tantsijat või vastupidi (tõuke ja idee sai Paiva lapsepõlvest, kui oli teismelisena ajutiselt pime ning liikus oma venna juhtimisel, hoides kätt venna kaelal – autor)?

Reaalsuses teeb kõike muidugi manipulaator (tantsija), kuid meie eesmärk on jõuda tundeni, et hoopis nukk juhib meid. Näiliselt saab seda publiku jaoks tehniliselt lihtsasti teostada, kuid eelkõige on tähtis tunne, mida tantsijatena kogeme. See meenutab olemuselt meditatsiooni, kus saad võimaluse end jälgida – niisugune hetk võib kesta vaid üks-kaks sekundit. Ja vahel tabab see sind laval ning sel hetkel sünnibki maagia. Mõned inimesed tajuvad seda, mõned mitte, kuid teekond ise on kahtlemata ilus.

Kas etendused on alati erinevad? Vahel on maagia, vahel mitte? Millest see sõltub?

Kui tekib maagia, siis ei jää kahtluse varjugi: maagia valitseb igas ruumi osas. Kõik, kes on ärkvel, saavad seda tunda. Kuid ka ilma maagiata võib kõik tehniliselt paigas olla, on võimalik illusiooni tekitada.

Kuidas end lavastajana kirjeldaksite? Mängite ju ka ise oma lavastustes?

Minu hing on etendaja oma, minu lavastamine on seotud etendaja tunnetega. Olen lavastamise vastu viimasel ajal hakanud enam huvi tundma, seda nautima. Samas olen tänu sellele teadlikum etendajana, tajun seda huvitava muutusena.

Milline on Duda Paiva kompanii trupp, kes sinna kuuluvad ning kui suur see on?

Meie artistid on kõik vabakutselised, väga erinevate taustadega – on inimesi nii nukukunsti-, tantsu- kui ka draamavaldkonnast, muusikamaailmast.

Kuidas truppi koos hoida? Kas kasutate mingeid erilisi meetodeid, kuidas toetada üksteist pingelisel ajal?

Meil on oma metodoloogia, mis meid koos hoiab, vahel meil on selleks aega, vahel mitte. Kuid kõik inimesed, kellega töötan, on läbinud mu töötoad, mida viin läbi kaks korda aastas Amsterdamis. Metodoloogia nimetus on Object Score. Selle metodoloogia arendasin välja ise koos kahe õpetajaga ning see võimaldab etendajatel, näitlejatel, tantsijatel, lauljatel õppida baastehnikaid vahtkummist nuku juhtimiseks. Sellega kaasneb keha häälestamine (body alignment – autor), teadlikkus, nimekiri on pikk. See on füüsiline tehnika, mis liidab meid kokku. Ma olen seda õpetanud ka tudengitele ülikoolides haridusliku programmi raames, jagan nendega füüsilise nukunäitleja õpetust.

Teie lavastusprotsessi puhul on Taavi Tõnisson maininud Kill Your Darlings meetodit, mis momentidel seda kasutate?

Jah, kui mingi osa ei sobitu tervikpilti, tuleb võtta vastu otsus see terviku nimel kõrvale jätta. See on osa meie elukutsest, meid kritiseeritakse ja hinnatakse kogu aeg. Seda ka meie endi, meie kolleegide ja isegi sugulaste poolt. Kriitikud esmalt kritiseerivad, mitte ei võimesta, eriti koroonaga kaasnevalt muutus kriitika julmaks, lausa sadistlikuks – see on halb.

Miks see nii on?

Inimesed ilmselt arvavad, et looming on hobi. Vahel, kui räägin inimestega, kes pole teatriga seotud, küsitakse: „Kas see on Su päris töö? Kuidas ellu jääd?” Kunagi tekkis arusaam, et artistiks olemisega kaasneb glamuur, lihtne elu. See pole nii.

Kes on olnud loometeekonnal Teie õpetajad, suuna- ja teenäitajad?

Esmalt mu trupp ise, mis on väga lojaalne, meil valitseb austus ja usaldus. Oleme loonud justkui oma väikse saare, kus üksteist toetame ning koos kasvame. „Bruce Marie” lavastus on selle peegeldus ja tulemus. Koroonaajal mõtlesin, et ma ei taha teha midagi, millega kaasneks oma piiride jõuline nihutamine, tahtsin lihtsalt nautida, naerda veidi ja panna teisi inimesi naerma, samas reflekteerida tuleviku üle. Siis kutsusin enda juurde Neville Tranteri, Austraalia-Hollandi nukumeistri, moodsa nukukunsti teerajaja. Me kohtusime, kui kõik oli veel kinni ning veetsime mitu kuud kahekesi teatrimajas, keskendudes üksnes sellele lavastusele, seejuures palju koos naerdes. Selle käigus mõistsin põhilist – tuleb hoida inimeste poole, keda tõeliselt usaldad (nagu seda on Neville). Sellest ajast saigi tõuke „Bruce Marie” lugu – vananev drag-queen, kes ei saanud pandeemia ajal ühtegi tööd teatris ning jõuab lõpuks laboratooriumisse. See lugu on eneseirooniline, poeetiline, lõbus, see on ühtaegu komöödia, stand-up. See sisaldab laulu ja tantsu, hõlmab väga erinevaid distsipliine.

„Bruce Marie”. Foto: Sjoerd Derine

Kui Te poleks etendaja ja lavastaja, kes Te siis oleksite?

Ma ei saaks olla keegi teine kui kunstnik. Looming oli mu võti, kuidas olla elus, kuidas minna läbi elu, naeratus näol. Esmalt kasutasin praktiliselt kunsti selleks, et ravida oma füüsilist puuet (silmahaigus teismelisena), sellest arenes välja mu elukutse. Kunst tuli minuni soojenduse kaudu, see oli praktiline viis ellu jääda. Teisi artiste mu peres pole: mu isa töötas pangas, ema valmistas ehteid ning pidas talu, kasvasin üles maal.

Kuidas Teie tervenemise protsess teismelisena välja nägi? Milliseid praktikaid kasutasite?

Läbisin palju tervendavaid protseduure, sh holistlikke. Silmadele tehti palju operatsioone. Operatsioonid tegid aga lõpuks silmadele rohkem kahju kui haigus ise. Praktika, mille kaudu end ja oma jõu taas leidsin, oli tants, tegutsemine, distsiplineeritus. Aitas ka Brasiiliast 1996. aastal Hollandisse kolimine, kuna seal oli pimedam, silmadel oli lihtsam, see säästis energiat. Lihtsam oli teha tavalisi asju, nt minna poodi leiba ostma.

Kas maailm on muutunud peale koroonat ja Venemaa alustatud sõda Ukrainas? Kuhu on me maailm teel?

On palju asju, mis panevad mind muretsema, mitte ainult sõda. Olen tööalaselt kokku puutunud mitme Ukraina perekonnaga Hollandis, see on olnud silmiavav, tuletab meelde, et peame olema tänulikud ja hindama seda, et meie riik pole sõjas – vähemasti mitte veel. Mind paneb muretsema ka tehnoloogia areng. Hirmutav, kui tehisintellekt satub inimeste kätte, kel on teistsugused moraalsed arusaamad, selles osas on hirm tuleviku ees.

Kas tehisintellekt on võtmas meilt töö?

Me juba liigume selles suunas. Tehnoloogia areneb kiiresti ja muutub aina paremaks, kuid meil inimestena võtab aega, et saada aru oma emotsionaalsetest lainetest, arengust ja psühholoogilistest protsessidest ning mõista, kuidas vabaneda sellest, mis meid kammitseb. Arenemiskiirus on väga erinev, võrreldes tehisintellektiga muutume otsekui aeglasteks masinateks.