Uudised
Kohtumised alateadvuse ehk teise iseendaga
Ilmunud kultuur.err.ee-s 05.09.2021
Peeter Sauter
kriitik
Carl Gustav Jung soovitas teadvuse ja alateadvuse juppideks võtta ja anda juppidele nimed, noh... ego, superego, id ja persona jne, teate küll, et end paremini lahata ja lasta neil minadel ja antiminadel omavahel suhelda. Ei ole ma sellele kunagi pihta saand, ehkki Jung on võluv kirjamees. No kas pole see pisut lihtsustav.
Ometi, kui Hermaküla teatrikoolis Jungist jutlustas, hakkasime varsti kõik und nägema Jungi unenäoteoorite järgi ehk siis jungiaanlikke sümboleid, mida Hermaküla oli refereerinud. Eelkõige muidugi igasugu võrusid ja toikaid.
Heinloo-Aadla oopus kombib ka sarnast teiste minade maailma ja oma kujuteldava kaaslsega koosolemist. Teisiku või teise teema on vana nii kirjanduses kui kinos. Vaid mõnda näidet tuues – Dostojevski „Teisik” ja Alan Schenideri lühifilm Samuel Becketti järgi pealkirjaga „Film”. Viimane on vähem tuntud. No seal on teine mina täpselt sinu nägu, aga kuidagi tuim ja tühi ja selgub, et see on surm. Et surm tuleb sulle surma eel justkui poolele teele vastu, sinu näoga, ja edasi saate juba koos sammuda. Seltsis segasem.
„Emilie Sagee” esitab prantsuse kooliõpetaja teisikukujutelma, mis muutus nii intensiivseks, et oma teisikut ei tajunud vaid ta ise, aga toda daami hakkasid ka teised nägema – samal ajal eri kohtades.
See polegi teab mis eriline psüühiline fenomen. Mingitel üksindusaegadel ja kuskil võõrsil olles olen aegajalt tänaval näinud inimesi, keda olen pidanud vanadeks eesti tuttavateks. Kuigi nad on olnud ehk lihtsalt sarnased. Aga aju trikid manipuleerida nägemismeelega või siis nägemisest saadud pilte omamoodi töödelda on teada. Ajul on neid äppe üksjagu.
Ja kord kui saabusin paariaastaselt äraolekult tagasi vana Ford Escortiga, oli tohutu pingelangus Eestis. Ja minu üllatuseks oli Eestis palju samasuguseid Ford Escorte. Oletan, et ma lihtsalt märkasin neid. Mainisin seda vennale ja vend kohmas, et eks siin ole nüüd igasuguseid.
Olen näinud ka bussis inimest, kes tundus mulle olevat mina, kuigi see oli tüdruk. Kange himu oli juttu teha, aga ma olin arg. Vaat ei tea, kas oli totaalne eksitus või oligi miski sisemine kontakt. Aga sellised asjad juhtusid stressisituatsioonides ja stabiilsemalt elades külastavad nägemused harvem.
Kas ma lavastusest ei räägigi? Kohe räägin.
Kaks lakooniliselt pruunidesse pikkadesse kleitidesse riietatud sarnaste soengutega daami võtavad minimalistlikult ja kargelt kujundatud laval poose. Enamasti on nad kõrvuti (armastajad või lähedased vaatavad paralleelselt, mitte teinteisele otsa), harva on kehalises kontaktis. Enamasti kestab misanstseen või tilluke episood sekundeid, mõnikümmend sekundit, harva minuti, kuigi on ka pikka vaikset staatikat – ja siis tuleb blackout, millele järgneb uus minimalistlik stseen. Kogu tükk algab pika staatikaga, mis lõppeb pauguga. Veenev pauk. Algul ootasin, millal rääkima hakatakse, kuni tasapisi kohale jõudis, et siin juttu ei tulegi. Nigu oleks lugu tehtud noore Edmuntas Nekroshiuse mälestuseks, see mees armastas ka konsentreeritud, sisemisest pingest laetud tegevust vaikuses („Pirosmani, Pirosmani” näiteks).
„Emilie Sagee”. Foto: Siim Vahur
Jah, see konsentratsioon ja pinge, mis vangistab vaatama. Ja millalgi väsitab. Kust see nii tuttav on? Jaapani Noh teatrit pole ma vist näinud (äkki üht tükki Moskvas siiski nägin), aga näiteks Kurosawa „Sõdalase vari” (jällegi teisikute lugu) algab samasuguse pika konsentreeritud vaikusega, kus näitleja on staatikas. Seal kestis see vist oma kümme minutit ja lõppes tühjendava totrusega, mis tekitas tunde, et mind on alt veetud. "Emilie Sagees" on teisiti ja kõrgepinge jätkub tund ja veerand kestva etenduse lõpuni.
Oli ka inimesi, kes saalis pingele vastu ei pidanud ja läksid ära. Nagu kunagi Noorsooteatri „Godot'” ajal – seal valitses sarnane minimalism. (Värsket „Godot´d" pole veel näinud, aga kibelen küll.)
Muide ma ise üritasin kunagi sarnases võtmes teha Stanislaw Przybyszewski „Lund” Rakvere teatris, kus lasin Margusel terve suitsu lavastuse algul rahulikult ja keskendunult ära tõmmata. Mõtlesin, et pärast seda väsitavat ootust on kena närvipingelist dialoogi tulistada. Ervin Õunapuu oli oma kuivand ervinõunapuudega ja lumega üpris sarnase lavakujunduse planeerind nagu „Emilie Sagees”. Paraku mu keniaalne lavastus ei etendunud iial. Ja ega siis keegi taolist minimalismi poleks viitsind ka vaadata.
„Emilie Sagee” lavastus on rituaal ja nagu rituaalidega on, sa kas lähed kaasa ja oled võlutud ja näed pisikesi imesid või distantseerud, muigad, lased seljatoele lösakile ja nii kaotad võimaluse imet näha või kohtuda oma alateadvusega kas kohapeal või hiljem neid mustreid meenutades. Kohtumine enda teisikuga võib olla jube, aga võib ka turgutada, kui saad aru, et see, et sa pead ennast ja oma identiteeti üheseks ja teadvuslikult kontrollitavaks, võib osutuda illusiooniks.
Mul jookseb sees allusioone ja paralleele ridamisi, sest vist olen alateadlikult sarnast kraami otsinud.
Võtke ERR lehelt lahti näiteks ammune Draamateatri lavastus „Postimaja”. See oli veel Salme tänaval. Juhan Viiding lavastas Tagore tükki ja Sulev Teppart mängis. Tõnis Vint kujundas. Minimalism mängus ja ülipeenes kujunduses. Kuidas lugu algas? Üks kuju laval, pikk staatika ja pikk vaikus. Lõputu. Televariandis see kahjuks nii pikk ei ole. Aga kena vaatamine ikka. Lugu on armas, korraga tark ja naiivne. Nigu miski India „Kevade”.
„Emilie Sagee”. Foto: Siim Vahur
Siis Romeo Castelluzzi minimalismid. Samuti lõputu aeglus, kus näib, et aeg on venima hakanud. Tugev kontsentratsioon, aegluup teatrilaval, mis painab ja on juskui inimliku lõputu vaeva ja kannatuse manifest. Londonis vahiti taolist ühegi krõpsuta saalis ja ega Rakveres teisti olnud. Baltoscandalil vist.
No „Emilie” tüki lõpus on stseen, kus üks daam lutsib pikalt teise juukseid. Ei mina tea, kas seal saavad kaks mina kuidagi lõpuks või korraks kokku. Meenub, kuidas Margus vabanes oma luupainajast, kui astus temaga vahekorda.
Võib öelda, et lavastus oli unenäoline või oligi unenägu. Une nägu oli see küll. Ja ma ei tea, kas ma sain instruktsioone oma teise minaga kohtumiseks. Võiolla julgustust, et ega karta ei ole mõtet ja pole mõtet ka loota, et tal on sulle tähtis sõnum edasi anda. Aga kohtuda võib, kui isu. Ehk sigineb tunne minade paljusest. Ja mõni võib neist olla kuratlik, mõni aga jumalik.
Ah soo, kui piiblis räägitakse palgest palgesse nägemisest, siis kelle palgesse me ikka vaatame kui mitte enda omasse. Nähes seal korraga kuradit ja jumalat ja tühjust ja igavikku ja kõike muud kujutluslikku ja tegelikku, mida rännul vaja.
