Uudised
Lavastus, mis viib müütilise mõtte maksimumi
Milleks meile teater? Ikka selleks, et avardada inimliku mõtlemise piire. Teatrikunst on kasvanud välja rituaalist, mis tähendab, et omal moel tõukub teater, vähemalt oma parimal kujul, alati otsapidi müütilisest mõttest. Laval luuakse alati uus aeg ja ruum, piiritletakse sündmuste käik ja võimaluste paljusus. Siin saavad kokku rituaalid ja sümbolid; kehad ja transformatsioonid; nali ja mütoloogia; keel ja afektiivsus. Kord kõneleb teatris naerev, kord aga nuttev mask. Kord on siin kaos (mitte kord!), kord aga mitte. Teater esitab, aga ka vormib oma tinglikkusega meie igapäevaelu.
Renate Keerdi uus lavastus «ÜLT» Eesti Noorsooteatris viib müütilise mõtte vaat et maksimumi. See kõneleb jõuliselt teisenemiste ja rituaalide keeles ning teeb seda võrratult. Siin ei ole Stanislavski haisu ka. Psühholoogia on inimestele, aga inimestest võivad saada loomad, võivad saada jumalad, võivad saada masinad… Kõik töötab kujundi- ja assotsiatsioonipõhiselt, ometi jutustatakse meile põnevat lugu.
Rõõm, ülevus ja absurd
See lugu rullub lahti katkestuste ja üleminekute, mitte sõnade kaudu. Hõbedase riide taganedes paljastub second-hand-riiete meri, mille sees istuvad neli näitlejat. Erksates värvides hilbud hakkavad liikuma sinna ja tänna, nagu ka publiku meeleseisund. Käivitub loom-masinlik kellavärk, mille käigus vahetavad kõik rolle, aga ka näiteks liiki, sugu või oma üldist olemasolu viisi. Animistlikul kombel seostub kõik kõige ülejäänuga – kogu etendus on täis rõõmu, ülevust ja absurdi. Näitlejad teevad laval erakordset tööd – nende rollid on emotsionaalselt liigutavad, aga ka tehniliselt muljet avaldavad. Kõik neli valitsevad oma keha meisterlikult ning hoiavad kerge vaevaga üleval mingisugust jahedat pinget. Samal ajal on nende uudishimu, avastamisrõõm tohutult kaasahaarav.
«ÜLT». Foto: Siim Vahur
Keerdi lavastus esindab meeldivalt inimeseülest vaatepunkti – neid lõputuid transformatsioone võib võtta mitut moodi. Näiteks ökoloogilises võtmes (kliima soojenemine tuletab meile meelde, et inimene on vaid üks osa looduslikest võrgustikest), aga ka šamanistlikult (loomad kui meie esivanemate vaimud on tänini meie ümber). Kuid näitlejad ei kehastu lihtsalt pidevalt esivanemateks ja loom-masinateks, vaid nad ka ehitavad selle kujundikeele kaudu, stseen stseeni haaval, vastuolulist ja rituaalset kaadervärki. Keerd liigub alati teatri ja performance-kunsti vahel, kuid ikka nii, et paneb kokku mõlema maailma parimad aspektid. Ausalt öeldes tahaks sellist animistlikku mõttelaadi rohkemgi eesti teatri lavadel näha.
Toime on võimas
Jahmatavalt häid stseene on siin jalaga segada, tegelikult kogu lavastus neist koosnebki. Ühel hetkel kõnnib(!) kleidis Sander Roosimägi Anti Kobina kukile, teisel aga peavad Getter Meresmaa ja Steffi Pähn juustega maha poksimatši. Neli inimest moodustavad trummikomplekti ja kaks varest teevad suitsu. Inimväliste ja inimsiseste süsteemide ristumiskohtades avaneb võimalus paremaks eluks.
Lavastuse pealkirja «ÜLT» (nagu näiteks mantel «võetakse ült») võib lugeda kui ängist või raskusest vabanemist. Maailma raskus tahab meile kõigile aeg-ajalt peale vajuda. Samas on see, millest rituaalsete vahenditega vabanetakse, laval ise justkui erinevate asjade või objektidena olemas – riided, metalltaldrikud või muu kola. See on otsekui kodeeritud juba lava kujunduse sisse ning osa etenduse loodud rituaalsest ruumist. Raskus võetakse ült ning see, mis sellest järele jääb, transformeeritakse läbi mängu. See vahetab oma tähendust. Nii ei ole ka lavastuse valdav atmosfäär ise ängistav.
«ÜLT». Foto: Siim Vahur
Jahmatavalt häid stseene on siin jalaga segada, tegelikult kogu lavastus neist koosnebki. Kui esimese hooga võib tunduda, nagu oleks tegemist stseenide jadaga, kus põhjuse ja tagajärje seosed otsekui puuduksid, siis õige pea saab selgeks, et tegelikult on asi märksa mitmeplaanilisem ning seosed siin keerukamad. Ühelt poolt meenutab Keerdi lavastus oma ülesehituselt seda, mida prantsuse filosoof Gilles Deleuze nimetas risoomiks – paljususeks, kus mistahes punkti võib ühendada mistahes teise punktiga. Ent samas on Keerd oma lavastust komponeerides teinud väga täpsed ja läbitunnetatud esteetilisi valikud – üks stseen järgneb teisele põhjusega.
Nõnda tuleneb lavastuse risoomsus selle kujundikeelest ja mitmetähenduslikkusest, mitte struktuurist. Kui jääb mulje, et põhimõtteliselt võiksid lavastuse «ÜLT» stseenid olla esitatud ükskõik millises järjekorras, siis teises järjekorras sarnast muljet ei jääks, kuna siis lavastus ei toimiks. «ÜLT» aga toimib ja kuidas veel!
