Uudised

„Poiss ja liblik“. Foto: Targo Miilimaa

Ilmunud Sirbis 15.10.2021

Pille-Riin Purje
teatrivaatleja

Anton Hansen Tammsaare miniatuure näeb-kuuleb (sõna)laval õige harva. Ega neid olegi lihtne lavakeelde tõlkida. Nukuteatri mängukavast meenub Rein Aguri koostatud ja lavastatud kompositsioon „Inimese jälgedes“: sisuks novellid ja miniatuurid „Kaaren ja pojad“, „Vanaisa surm“, „Ööbik ja lilled“, „Elavad nukud“, „Sex appeal“, „Armastus“ ja „Näkk“. Esietendus oli 1978. aastal, mil tähistati Tammsaare 100. sünniaastapäeva. Aguri isikupärase lavastuse adressaadiks olid lapsed ja neid saatvad isikud – kuidas siis teisiti?

1963. aastal jõudis Estonia teatris lavale Eino Tambergi lühiballett „Poiss ja liblikas“. Ses miniatuuris kõlab tõesti iga lause nagu muusika, aga Tammsaare lausete rütm ongi loomuldasa musikaalne.

Eesti Noorsooteatri kodulehelt loen: „Poiss ja liblik“, Anton Hansen Tammsaare miniatuuril ja Ardo Ran Varrese muusikal põhinev visuaalteatrilavastus väikelastele, vanusele 3+, kestus 25 minutit. See pooltund, ühtaegu lühikene ja meeldivalt pikk aeg, haarab vaataja kaasa. Esietendusel olid rõõmsad ja tänulikud nii väikesed kui ka suured, elevil vanad ja noored.

Ardo Ran Varres on muusikaliselt kujundanud mitu teatrilavastust Tammsaare loomingu põhjal: telelavastus „Ma armastasin sakslast“ (lavastaja Ain Prosa, ETV, 1998); „Elu ja armastus“ (autor Andrus Kivirähk, lavastaja Aare Toikka, Endla, 2018), kaks „Juuditi“ versiooni (autor-lavastaja Airat Abusahmanov, R. A. A. A. M., 2019; Andrus Kiviräha näidend, VAT-teater, 2021). Esietendumist Vanemuises ootab suurvorm, Varrese ooper „Põrgupõhja uus Vanapagan“.

„Poisi ja libliku“ heliilm paotab ja pingestab miniatuuri kontsentreeritud meeleolusid. Hugo Lepnurme nimelise keelpillikvarteti salvestatud muusika on tulvil salapära ja põnevust, kuuldub kumedamat ja tumedamat ärevust, lootust ja helgust.

„Poiss ja liblik“. Fotod: Targo Miilimaa

Ühtegi Tammsaare sõna laval ei lausuta, aga kavalehel on miniatuur tervikuna kirjas. Seda lühikest ja ammendamatut teksti on lastel huvitav avastada ja vanematel rõõm väikelastele ette lugeda. Üheskoos saab arutada mõistuloo tähenduse üle, aga tore on kuulatada ka vanaaegsete sõnade imelikke kõlavarjundeid: jumi, sammet … Ja muidugi see pealkirjasõna – liblik. Mäletan erilist pidulikku tunnet, kui ma neljanda klassi tüdrukuna kooli aulas miniatuuri esitasin, aga pealkirjaks ütlesin siis „Poiss ja liblikas“.

Kui lavastaja Leino Rei kõneles keskkonna ja loodushoiu teemast, olin siiralt üllatunud. Kentsakas küll, ma ei olnud looduse aspektile Tammsaare miniatuuriga seoses üldse kunagi mõelnud. Tõdemus „liblikat püüdes oli ta kõik lilled ära tallanud“ tähendas ikka midagi kujund­likku, seostus unistuste ja igatsusega, kurbuse ja iluga. Aga et lilled võiksidki olla lihtsalt lilled ja aas päriselt aas, selle peale ei olnud ma tõesti seni tulnud. Erki Kasemetsa kujunduses, kus on kunstnikule ainuomaselt tajutav taaskasutuse mängumaa, on lilled peategelased, elus ja hingestatud. Lapsed ahhetavad, kui puhkevad üha uued õied. Muinasjutulised lilled võrsuvad koonusekujulistest tuutudest, nood vaasituutud omakorda on kleebitud aluste külge, mis meenutavad liblikatiibu või hoopis kandle kõlakasti. Kannel, teadagi, toob meelde Tammsaare „Juuditi“ Olovernese arutluse naisest. Tallatud lilled kaovad, poevad heitunult peitu tagasi. See on kurb. Lõpuks puhkeb üks vapper tulbiõis ja saali täidab jälle rõõmus lootus.

Visuaalselt on lavaruum põnev. Juba rituaal, et väikese saali ukse taga tuleb kingad jalast ära võtta, aitab argisest olemisest lahti lasta. Publik istub ringis ümber ümmarguse lavapoodiumi: lapsed patjadel, suuremad inimesed laste selja taga toolidel. Kui mõni laps pelgab, on tal mõnus pugeda ema või isa sülle.

Kui publik koguneb, on näitlejad nähtamatutena metsavaiba all. Siis korraga hakkab vaip elama ja hingama, ürgmets või soomättad liigahtama, puud kasvama. Metsateki all pulbitseb elu. Metsloomade või sookollide silmatulukesed löövad helendama, nii et hakkab pisut nagu õudne. Lapsed ongi alguses natukene hirmul, aga hirm läheb peagi mööda. Juba vaatavad tüdrukutirtsud ja poisipõnnid lilli, poissi ja liblikut, silmad vaimustusest säramas. Muusika rütm hoiab meid mänguga kaasas.

Ka ümmarguses laekettas, mis koosneks kui oreliviledest, toimuvad imed. Lagi liigub üles ja alla, laes mänglevad värvilised valgusvood (valguskunstnik Triin Rahnu). Langevad ja tõusevad hõbevalged lilled, sinised vihmapilve-õhupallid. Rohekaskollased koonused aga tuletavad miskipärast meelde Indrek Paasi kõnelust päikesega jääpurikatest ja armastusest Vargamäel.

Assotsiatiivset lavastust ära seletada on muidugi omajagu ohtlik või muidu naiivne, sest mis tahes kirjeldus kukub ilmtingimata välja lihtsustav, aga ahvatlev on see ka. Ega sõnastamine vahest ülemäära kurja tee: on ju iga vaataja fantaasiailm sügavalt isiklik, tänu sellele iga elamus kordumatu.

Noorsooteatri mängukavast võib tõmmata paralleele Karl Sakritsa lavastusega „Tulipunane vihmavari“ (2020), kus lapsepõlvemäng põhineb Betti Alveri luuletusel. Mõlemas lavastuses mängib Laura Nõlvak. Miniatuur ja luuletus on võrreldavad, mõlemad lavastused mängurõõmsad, aga „Poiss ja liblik“ äratab keerulisemaid assotsiatsioone. Leino Rei lavastajateel on „Poisi ja liblikuga“ ehk teatud hingesuguluses Friedebert Tuglase „Popi ja Huhuu“ (Theatrum, 2016), Mirko Rajas mängis seal Huhuud.

Kui kaks salapärast olendit on ses esmapilgul ohtlikus metsatihnikus virgunud ja lilled õitsema aidanud, saabub viimaks ka see hetk, mil algab lugu „Poiss ja liblik“. Kõik eelnev oli nagu inimesevaba, metsik loodus. Kõigepealt sugeneb lilleaasale Poiss (Mirko Rajas), seejärel koorub Liblik (Laura Nõlvak). Mõlemad on algul ettevaatlikud, imestunud, valvsad, väheke murelikud. Ümbruse ja iseenda avastamine mõjub nagu kärme prooviprotsess, näitleja kohanemine uue rolliga. Abi võib siin olla mõnest kostüümi detailist, näiteks reipast sonimütsist, mis langeb Poisi juurde ülalt nagu hallsinakas pilv. Rajase varavana oleku ja ontlike traksidega sell muutub kohemaid naerusilmseks poisiklutiks, kui mütsi uljalt pähe vajutab.

Nõlvaku Liblik otsib end kauem ja saladuslikumalt, proovib lendamist mitut moodi. Kinnitab juustesse väikese roosa liblika, vallandab suured õhkkerged tiivad, mängib lendleva lindiga. Kui poiss kahmab punase liblikavõrgu, saab püüdmisest mõlemale lustakas, õrritav mäng. Liblikas lendab poisile pähe, nii et teda püüdes on juntsu pea järsku võrgu sees.

Ei märkagi, millal ja miks nali ja mäng otsa lõppeb. Ühel hetkel on inimpoisist saanud pisike nukk, kes hakkab ringiratast tormama, ummisjalu üle lillede. Ehmunud õied sulguvad, pagevad poisi sammude all. Paaniline kiirustamine hävitab ilu, aga seda koleasjalik ruttaja ise ei märka. Mõjuv on hetk, mil sinavast sonimütsist saab päästeparv ning poissnukk klammerdub mütsi serva külge, uppumisohus, abituna, pidetuna ulpides. See näikse olevat ilmne saastatud looduse, katastroofi märk.

Viimaks istub väike üksildane nukk kännu otsas, käsipõsakil, muremõtetes. Korraga ei olegi ta enam poiss, vaid üsna vana mees. Tammsaare „Vanaisa surm“ ilmutab ennast, mis sellest et ilma tihaseta. Õnneks hakkab otsusekindel lill õitsema. Ja kui on lõpp, tahaks „Poissi ja liblikut“ kohe otsast peale vaadata.