Uudised

Fotod: Siim Vahur

Ilmunud Eesti Päevalehes 06.09.2022

Pille-Riin Purje
teatrivaatleja

Imelikul kombel on Taani lastekirjaniku Jens Sigsgaardi raamat „Palle üksi maailmas“ minust seni täiesti mööda läinud. Raamatu kirjutamisaasta on 1942, eesti keeles ilmus see esimest korda 1959. aastal Vladimir Beekmani tõlkes, 2008. ja 2021. aastal Anu Saluääre tõlkes. Piinlik tunnistada, aga mul tõesti polnud sellest teosest aimugi! Ega ka Palle seosest Elbert Tuganovi 1958. aasta nukufilmiga „Peetrikese unenägu“. Ent eks nüüd ole Eesti Noorsooteatri lavastus veelgi rõõmsam avastus.

Uuslavastuse eeltutvustused ning lavastajate Mait Visnapuu ja Karl Sakritse saatesõna toredal kavalehel toonitavad seekordse protsessi eripära. Visnapuu sõnastab: „Idee sündis soovist teada saada, kas videokujundus saab olla lavastuses enamat kui lihtsalt tapeet. Ehk kas video saab olla lavastuses kandva rolliga, muutmata sealjuures lavastust (multi)filmiks.“

Terviklik ja mänguline

See küsiv idee on praktikas saanud jaatava vastuse, otsingu tulemuseks pool tundi kestev lavastus, mis on mõeldud vanusele alates kolmandast eluaastast. Esietendusel elas Pallele kaasa igas vanuses publik: nii Palle eakaaslased kui ka pidevalt muhelevad täiskasvanud ovaalsaali tagareas. Lavastus on terviklik, ühtaegu minimalistlik ja väga mänguline, tulvil vaimukaid ja leidlikke nüansse. Et just väikese Palle totaalne üksindus sai alguse vormiotsingust ja katsetusest teatrisiseses laboratooriumis, tundub igapidi loogiline.

Kõige sümpaatsem ja sõnumikaalukam ongi see lapselik ja puhas elurõõm, mida Pallest kiirgab. Sest kui kujutleda, et ärkad hommikul ja avastad, et oled siin maailmas üksipäini, võiks see ju üpris ängistavalt mõjuda. Eriti meie olevikus, kus on liigagi lihtne tõmmata pessimistlikke paralleele. Kirjutatud on Palle lugu ju sõjapäevil, psühholoogist autor Sigsgaard küsitles tollal nelja- kuni seitsmeaastaseid lapsi ja andis Pallele nende laste unistused. Ent elurõõmus Palle võtab üksinduse vastu kõigepealt mänguna. See on üks suur, huvitav ja naljakas seiklus, millesse sukeldub poiss hasardiga. Ja tänu sellele tuleb väike inimlaps toime ka äpardustega. Kord teeb poisipõnn kavalsüütu näo nagu ikka pärast pisikest ulakust või kogemata juhtunud pahandust: mina ei teinud midagi! Kui lugu vargsi tõsisemaks muutub – kui Palle haiget saab ja emmet ei ole peale puhumas –, lohutab laps ennast ise, tuletab meelde võlusõnad: varesele valu, harakale haigus… Selline suhtumine julgustab ka vaatajat. Õnneks lõpeb Palle seiklus siiski õigel ajal ära, kuigi vähemasti täiskasvanute tagarida oleks kangesti tahtnud kauemgi vaadata.

Tehniliselt täpne

Vormistuselt on lavastus ergas, meeleolult helge. Kolmele näitlejale, kes lavaruumis aktiivselt, aga hääletult ja sujuvalt tegutsevad, on antud nõudlik ülesanne, mõistagi koos lavataguse meeskonnaga. Tehniline täpsus, paindlikkus, stseenide rütmistamine igal minutil. Pidevalt tuleb liigutada ja ümber tõsta neid kaste või kuubikuid, mis on ekraanid, kuhu joonistustena ilmuvad eri tegevuspaigad. Samal ajal elab oma elu nukk Palle, kes liigub ekraaniklotside vahel, hüppab pildi sisse ja jälle välja, vahel lendleb kaaluta olekus oma üksinduse sees ja kohal. Kui Laura Nõlvak, Katri Pekri ja Jevgeni Moissejenko publikule kummardavad, avastame, et Pallesid oli mängus kogunisti kolm nukku, igaühel natuke erinev nägu. Aga vaataja jaoks on ta üks ja ainus, paljuski tänu sellele, et Pallele on andnud oma hääle tema enam-vähem eakaaslane Gustav Visnapuu. Ses vahenditus lapsehääles kuuleb humoorikaid üminaid-pominaid, vaprat otsusekindlust, kohkumisi, sekka kurbust. Koosmõjus Mait Visnapuu heledameelse muusikaga hoiab ja kannab just Palle hääl lugu. Tekstiandmise loomulikkus mõjub isegi improvisatsioonilustilisena.

Naljaka, ka leebelt iroonilise nüüdisajanükkena mõjub Palle ülim teadlikkus, kui ökoloogiline peab olema tema hommikupuder – aga olgu kõik komponendid kuitahes filtreeritud ja rafineeritud, üle keeb see puder ikkagi. Tabava märgina tarbimisühiskonnast mõjub panga katuselt otse Palle ostukorvi liuglev ilmatu suur kuldmünt. Põnev on keset kokkupõrget korraks arutleda, et kui keegi juhtis sinist trammi, siis polnudki Palle ju üksinda?!

Eriti sümpaatsena mõjub lavastuses see võte, et nukku liigutavaid näitlejaid ei püüta varjata. Nii tekib lootus või ka kujundlik aimdus, et keegi hoiab Pallel tema üksinduses ikkagi silma peal. Mulle meenus miskipärast Rein Aguri lavastus „Väike Illimar“ (Nukuteater 1975), näitlejate osavõtlikkus nukk-Illimari puhul. Üksiti süvendab näitlejate nägemine veelgi animatsiooni elusust, kohapeal sündiva mängu fantaasiaküllust.

Noorsooteatri uus hooaeg on alanud paljutõotavalt. Teater on kohtumispaik, kus antakse aega vaadata iseendasse, ilma et oleksime maailmas üksi.