Uudised

Foto: Siim Vahur

Ilmunud kultuur.err.ee-s 22.04.2022

Jelena Skulskaja
kirjanik

Nikolai Gogol elas varjatud ja kummalist elu: kirjutamiseks riietus ta spetsiaalselt uhketesse kostüümidesse, mida valis kaua ja omistas neile erilist tähendust. Kirjutas ta püsti seistes, jalga pani saabaste asemel üle põlve pikad villasukad; tikitud kamisooli peale sametise fraki; kaela ümber mähkis suure mitmevärvilise salli, peas aga uhkeldas tal kuldtikandiga kokošnik – tõeliselt naiselik kaunistus.

Gogol oli moega hästi kursis ning tema tegelasi – nii naisi kui mehi – mäletatakse mitte ainult karakteri, vaid tingimata ka riietuse järgi. Kui kasvõi "Revidenti" meenutada, siis kerkivad silme ette linnapealiku tütar ja naine kleite valimas. Tütar ütleb: "Fui, mamma, sinine! Mulle üldse ei meeldi: Ljapkin-Tjapkini naisel on sinine, ja Zemljanika tütrel on ka sinine. Ei, ma panen parem kirju." Ja ema vastab: "Kirju! ... Sa räägid tõesti, et saaks ainult vaielda. Teine läheb sulle palju paremini, sellepärast et mina tahan panna oma õlekollase. Mulle meeldib väga õlekollane." Tütar on kohkunud: "Oh, mamma, teile ei sobi õlekollane."*  Nii siseneb meie teadvusesse igaveseks salapärane õlekollane – see on õlekõrre värv, kuid meie jaoks seostub see Gogoli ning tema ettekujutusega labasusest ja piiratusest. Ka "Surnud hingede" Tšitšikovi mäletatakse sädemega pohlakarva frakis, ning palju teisi kangelasi, keda esindab eelkõige nende garderoob.

Nikolai Gogoli jaoks muutus rõivas loomulikul moel sümboliks, karakteri üheks olulisemaks tunnuseks, ja seetõttu on hakatud ka tema "Sinelit" pidama vene kirjanduse kõige olulisemaks sümboliks. Läbi selle rõivaeseme hakkame mõistma väikest inimest ja tema salajasi õnnestavaid unistusi – räbaldunud ja läbinisti lapitud või, vastupidi, ehitud uhke kraega, milleks madala sissetulekuga tegelane valib kassinaha, kuid sellise kassi, keda võib kaugemalt hõlpsalt segi ajada kalli nugisenahaga.

Mõiste "visuaalteater" taga on teatriliik, kus pole sõnu ning kogu meie tähelepanu on koondunud "pildile". See võimaldab absoluutset tõlgendusvabadust, vaatajal on õigus usaldada oma kujutlusvõimet ning, nagu omal moel ka absurditeatris, teha nähtust omad järeldused. Daniil Zandbergi "Sinel" on lavastatud just visuaalteatri keeles, kuid muidugi viib kujutlusvõime meid tuttavatele radadele: suure tõenäosusega publik tunneb süžeed (teatrivaatajalt siiski ei eeldata mingeid "kooliteadmisi").

Foto: Siim Vahur

Niisiis, õnnetu Akaki Akakijevitš vajas uut sinelit, vana ei saanud enam kuidagi parandada, ning pilked ja kius lagunenud riiete pärast olid muutnud elu väljakannatamatuks, sestap otsustaski ta hankida endale uue sineli. Oli ta aga tagasihoidlik ümberkirjutaja, armastas tähti – mõnda rohkem, teisi vähem, enne magamaminekut mõtles aga sellest, mida tal küll homme ümber kirjutada õnnestub... Ja viimaks oligi hangitud imeline kassinahast kraega sinel! Paraku just sel õnne ja uhkuse hetkel see sinel varastati. Seda tagasi saada polnud võimalik, "tähtis isik", kelle poole Akaki Akakijevitš pöördus, ei aidanud. Järgnes Akaki palavik ja surm ning seejärel hakkas Peterburis ennast ilmutama väikese ametniku kummitus, kes rebis möödujatelt sineleid seljast ja ründas isegi väga "tähtsat isikut".

Lavastaja moodustas kunstnik Rosita Rauaga ideaalse tandemi. Laval on esindatud kõikvõimalikud sinelid ehk tänapäevaste standardite järgi lihtsalt ülerõivad – on väikseid ja tagasihoidlikke, on moekaid ja esinduslikke, kuid ka hirmsaid ja ähvardavaid, rõhuvaid ja alandavaid. Igaühes neist väljendub inimlik karakter, mis seisab inimesest eraldi, mis ei vajagi inimest. Nii ilmuvad lavale tegelased, kel on peade asemel riidepuudest väljaulatuvad konksud – need asendavad suurepäraselt päid. Tegelikult polegi ju päid vaja, kui inimesel on seljas väärikad riided – lavastuse mõistmiseks on see idee kõige olulisem. Riietatud konksud tantsivad ja lõbutsevad (koreograaf Olga Privise suurepärane töö). On ka sineleid ilma pea aseaineta – need on tähtsamad, need seisavad ratastel ja liiguvad, muutes selle maailma jõudude vahekorda. Nende seas on sisse- ja väljapääsuga sinelid – majad, kuhu saab peitu pugeda, varjata oma tõelist olemust. Ja on ka koletis-sinelid, türannid, diktaatorid, kel on käte asemel võimsad haarmed, just nemad rebivad Akaki Akakijevitšilt sineli seljast ja määravad ta surma. Seejärel ründab ta inimesi juba kummitusena, krabab neilt sinelid seljast ja rebib tükkideks, ta hävitab vihatud ülekohtu!

Taavi Tõnisson sulandus Akaki Akakijevitši rolli suurepäraselt: publik jälgib pidevalt tema nägu, mis peegeldab kuulsat tsitaati: "Jätke mind rahule, mispärast te mind kiusate?"** Ta on vananenud laps, piinatud vanur-teismeline. Kõikjalt tema ümber ilmuvad välja suled, mille seltsis ta elu on möödunud, ning tundub, et midagi rohkemat polegi olnud. Nagu Gogol kirjutas: "kui äkki ei tea kust ilmunud hobuse pea asetus ta õlale /--/, alles siis märkas ta, et on jõudud järjega mitte rea keskpaika, vaid pigemini keset tänavat."***

Muide, hobune kõnnib samuti laval ringi, tuletades meile meelde tulevast kohtumist võimudega. Isegi siis, kui Akaki Akakijevitš rebib teiste inimeste sineleid, ei näe me ta ilmes viha, selles peegeldub endiselt lapselik hämmastus ja arusaamatus, miks on talle osaks saanud nii palju ülekohut? (Valguskunstnik Anton Andrejuk). Lisaks on näitlejate ansamblis Anti Kobin, Jevgeni Moissejenko, Getter Meresmaa ja Steffi Pähn. Nad on karikatuursetes maskides ametnikud ühe väikeametniku õudsetest košmaaridest, nad on ahvatlevad naised, kellest väike armetu ametnik ei julge unistadagi – nad kõik kehastavad elu labasust, milles vegeteerib peategelane ning milles oleskles Gogol ise, kinnitades teistele, et just elu labasuse paljastamise eest kiitis Puškin teda kõige rohkem.

Foto: Siim Vahur

Kõrgelt tuleb hinnata ka helilooja Markus Robami delikaatset tööd: ta ei suru ennast peale, ei muuda muusikat peamiseks, vaid aitab meil mõista tegelase seisundit, tema sisemist heli, tema tragöödiat ja meeleheidet.

Ühesõnaga, lavastuses "Sinel" on kokku saanud meeskond, kus ükski ei saa hakkama teiseta, kus pole nõrku ja mahajääjaid, vaid igaüks seisab teiste edu taga. See on tõeliselt ilus lavastus sellest, kuidas ellu ärganud asjad jätavad inimese varju, muudavad tema olemust, kustutavad inimesest elu, võtavad talt hinge. Gogoli sõnadena kirja pandud "Sinelit" pole põrmu tallatud, vaid tõlgitud teise kunstivormi, millel on oma seadused. Ma usun, et klassik ei hakkaks neile vastu vaidlema.

* Toomas Kalli tõlge, 1987

** ja *** Paul Viidingu tõlge, 1948