Uudised
Minu pisike päikene pingil oli katki
Pille-Riin Purje
teatrivaatleja
Juhuseid ei ole olemas. Just nõnda mõtlesin, kui jalutasin 7. oktoobri hommikul Eesti Noorsooteatri poole. (Südames kutsun seda maja ikka Nukuteatriks, küllap elu lõpuni, aga jäägu see...) Mõtlesin, et Betti Alveri luuletusel põhinev lavastus esietendus vaid päev enne Mari Tarandi lahkumist. Otsekui lugupidamisavaldus. Kujutlesin, kuis oleksime Mariga koos lavastust vaadanud ja pärast arutanud, oli ju Betti Alver tema eriline lemmik.
Kavalehel kirjutab lavastaja Karl Sakrits südamlikult, et temagi on Jõgeva laps nagu Betti Alver. Imetore, et kavalehel on Alveri luuletus kirjas. Seda saab lugeda, kes uuesti, kes esimest korda. Laps saab luuletust laval nähtuga võrrelda, koos vanematega või endamisi edasi arutada.
Ainuüksi idee, et lavastuse kaks tegelast on õekesed, kes kannavad Betti Alveri eesnimesid, teeb südame soojaks. Laura Nõlvak on Vilhelmine ja Kaisa Selde Elisabeth. Nad näevad tõesti välja nagu päris õed, mõlemad heledapäised, juuksed vallatus hobusesabas hüplemas. Aga eesnimede jagamine jätab õhku ka võimaluse, et tegu on luulelise, kujuteldava mängukaaslasega.
«Tulipunane vihmavari» Noorsooteatris. Foto: Kris Moor
«Tulipunane vihmavari» on ilus lavastus. Mänguline ja helge. Eeltutvustus lubab: lustlik mäng väikese tulipunase päikesega, sõnadeta lavastus, mis mõistetav vaatajatele alates kolmandast eluaastast. Gerli Mägi on loonud ovaalsaali pöördlava illusiooniga lummava mängumaa, Triin Rahnu valguskujundus äratab ellu hõbedase vihmakardina ja vikerkaarevärviliste lompidega fantaasiaruumi, üheskoos Vootele Ruusmaa muusikaga.
Kaks õde saabuvad rongiga. Kohe meenub Alveri luuletus «Jõgeva ja Pedja vahel». Tõepoolest, sõnu lausutakse vaid lavaloo alguses ja lõpus. Sissejuhatuseks kõlab paar luuletuse algusrida. Tüdrukud õõtsuvad ja keerlevad sügisestiihia meelevallas, kuni pääsevad mängutuppa tuule- ja vihmavarju, leiavad mänguhoos üles ka tulipunase vihmavarju. Huvitav, kogu lavastuse jooksul tundsin, et elan kaasa täiskasvanuks saanud õdede lapsepõlvemeenutustele, kunagiste muretute mängude elluäratamisele. Kuni nad viimaks jooksid läbi saali, ise hõikasid rõõmsalt: «Ema, me oleme kodus!» Nii et ikkagi lapsed? Aga eks ema võib ju oodata ka suureks kasvanud tütreid. Ja ootabki. Ning hea näitleja oskab olla laps, eriti selles teatris.
.jpg "„Tulipunane vihmavari”. Foto: Kris Moor")
Õekesed mängivad erinevaid mänge, kõigi asjadega, mis kätte juhtuvad. Näiteks kummikutega. Mängus näeb leidlikku pantomiimi, ülemeelikuid fantaasia¬uperpalle. Osaliste naerusuine rõõmutuju kisub kaasa, saalis on tore olla, nii suurtel kui pisikestel. Vahel kipuvad plikatirtsud nagistama ka, näiteks otsustab Vilhelmine mängida mootorrattasõitu, Elisabeth aga tahab kangesti kapata hobusega. Siis natukene solvutakse, korraks suisa duelleeritakse, mänguhasardiga. Muidugi on õdedel nukk, sestap tulipunane vihmavari kahes suuruses: miniatuurne mänguvari nukule ja pärisvari laps-täiskasvanutele.
Üks oluline mööbliese mängutoas on väikene laud, millel puudub üks jalg. Kolmel jalal vankuvat lauda tuleb hoolega kinni hoida, kui tee- või kohvijoomist mängitakse.
Mõtlema paneb, et luuletusest inspireeritud mäng on ühes, just kõige otsustavamas murranguviivus, Alveri algtekstist põhimõtteliselt erinev. Nimelt murdub tulipunase vihmavarju käepide mängutuhinas, otse õdede käte vahel. Lapsed saalis, kes mängule vahetult ja erksalt kaasa elavad, on seda nähes kohkunud.
Aga mäletate ju, luuletuses jätab minategelane, väike tüdruk, vihmavarju õue ja läheb tuppa sööma, kui tagasi tuleb, avastab:
«Minu pisike päikene pingil
oli katki. / Oli katki. / Oli keskelt murtud katki.»
See avastus on valus. See purustava kurjuse, ülekohtu aimus kannab tuuleiilina mitme Alveri luuletuseni, ka «Tuulelasteni», kus vihma sõnad on rängad. Mänguhoos ise lõhutud vihmavari on sellega võrreldes ilmsüütum, lohutus hoopis lähemal kui luuletuse tõdemus: «... ja nutsin oma elu esimest leina».
«Tulipunane vihmavari» Noorsooteatris. Fotod: Kris Moor
Aga lepitus ja mängulisus on Karl Sakritsa teadlik valik. Ma tahaksin temaga vaielda, aga austan ta rõõmu-usaldust. Ja ennäe, mis laval viimaks juhtub: katkiläinud tulipunase vihmavarju konksuga käepidemest saab see puuduv, neljas lauajalg. Nagu hüüumärk mängurõõmule. Kui hoolega järele mõelda, võib selline lahendus haakuda Betti Alveri sõnumiga: valus elukogemus arendab, hoiab, tervendab inimlast. Mängu, luule kaudu loome tasakaalu, leiame südamerahu oma elu väikesel hingemaal. Seda lootust me vajame, selle eest on põhjust teatrile tänulik olla.
