Uudised
Nukuteater visuaalteatri tuultes, 1. osa
Ilmunud Teater. Muusika. Kinos veebruaris 2022
Leino Rei
lavastaja
Kui viibisin paari aasta eest rahvusvahelise nukuteatrifestivali seminaril Soomes, kuhu olid kogunenud nukuteatriga tegelevad näitlejad, lavastajad ja festivalide korraldajad erinevatest Euroopa riikidest, tuli vestluse käigus ühtäkki välja, et Põhja- ja Baltimaades ei ole enam ülikooli tasemel nukuteatrikunsti õpet. Ometi on enamikus nendest riikidest vastavad koolid tegutsenud ja mitmes veel üsna hiljuti. Samas tegutsevad nukuteatrid edasi ja korraldatakse regulaarselt ka rahvusvahelisi festivale. Tõsi, järjest vähem on spetsiifiliselt ainult nukuteatrile keskendunud lavastusi ja festivale, aina rohkem annavad tooni visuaalteatri lavastused ja festivalid, mille üks osa on ka nukuteater. Paratamatult tekib küsimus, kui jätkusuutlik nukuteater kui iseseisev teatriliik on, kui enam ei ole peale tulemas spetsiaalse väljaõppega järelkasvu.
On ilmselge, et nukuteater on olnud muutuste tuules juba mõnda aega, mistõttu on oluline kaardistada hetkeseis ja arutada valdkonna tuleviku üle. Siinse uurimuse eesmärk on koondada ühele pildile nukuteatri hetkeseis meie regioonis ja kutsuda kaasa mõtlema, kuidas saaksime ise selle valdkonna tulevikku suunata.
Järgnev ülevaade keskendub nukuteatri analüüsile visuaalteatri kontekstis ja vaatleb ka visuaalteatrit nukuteatri positsioonilt.
Saamaks ülevaadet Põhja- ja Baltimaades valitsevast olukorrast, palusin vastata Soome, Rootsi, Norra, Läti, Leedu ja Eesti esindajatel küsimustele, mis puudutavad nende riikide nukuteatri ajalugu ja -haridust, samuti hetkeseisu ja tulevikuperspektiive. Vastajad olid valitud praktikute hulgast, kes on olnud selle alaga seotud juba aastakümneid ja on ka praegusel hetkel aktiivselt tegevad. Intervjueeritavateks olid Soome lavastaja, õppejõud ja Soome UNIMA juhatuse liige Merja Pöyhönen, Rootsi Stockholmi Marionetteaterni ja rahvusvahelise nukuteatrifestivali „Pop Up Puppets” kunstiline juht Helena Nilsson, Norra õppejõud, teatriteaduste doktor ja rahvusvahelise nukuteatrifestivali „Figurfesttspilllene i Tønsberg” kunstiline juht Anne Helgesen, Läti lavastaja, näitleja ja õppejõud Ģirts Šolis, Leedu Vilniuse nukuteatri Lėlė kunstiline juht Vilmantas Juškėnas ning Eesti Noorsooteatri lavastaja ja näitleja Taavi Tõnisson.
Kaardistamaks nukuteatriga seotud teemasid vaadeldavas regioonis, esitasin kõikidele intervjueeritavatele kaheksa teemat/küsimust nende koduriigi teatrivälja kohta:
Palun andke lühiülevaade nukuteatrite ajaloost ja hetkeolukorrast.
Palun andke lühiülevaade nukuteatrialase hariduse ajaloost.
Palun kirjeldage ülikooli tasemel nukuteatrialase hariduse hetkeolukorda.
Miks kaovad nukuteatrialast haridust pakkuvad koolid Põhja- ja Baltimaades?
Kas teie arvates on tänapäeval veel vaja ülikooli tasemel spetsiaalse väljaõppega nukunäitlejaid?
Palun sõnastage, kes on kaasaegne nukunäitleja?
Kas muutused nukuteatriväljal on tragöödia või teatri orgaaniline areng?
Milline on nukuteatri positsioon teatriväljal kahekümne aasta pärast?
Edasi liigumegi ülaltoodud teemade kaupa, koondades arvamusi ja võrreldes olukorda erinevates riikides.
Nukuteatri ajalugu
Kindlasti väärivad eraldi ülevaadet nii siinse regiooni nukuteatri juured, mis seotud rahvalike ja religioossete traditsioonidega, kui ka 17. sajandi algusest Lääne-Euroopas laialdaselt levima hakanud marionetiteater, samuti nukunäitlejate ringreisid käpiknukkude, varjunukkude ja mehaaniliste kujudega 19. sajandil, mis on mõjutanud hilisemat nukuteatri arengut Skandinaavias ja Baltimaades. Käesolev ülevaade keskendub aga professionaalsele nukuteatrile ja sellega seotud haridusele.
Tuginedes intervjueeritavate antud vastustele oma koduriigi nukuteatri ajaloo kohta, kaardistasime olulisemad sündmused ja seadsime need ajalisse järgnevusse.
Kuigi Skandinaaviat ja Baltimaid eraldas 1940-ndatest kuni 1990-ndateni raudne eesriie, võib kummalisel kombel märgata, et nukuteatri osas oldi justkui paralleelsetel lainepikkustel ja nii mõnedki olulised pöörded leidsid aset samal ajal, sõltumata kehtivast riigikorrast.
Meie vaatluse all olevatest Skandinaavia riikidest on kõige pikemad kutselise nukuteatri traditsioonid Norral, kus sellealane professionaalne tegevus saab alguse aastal 1918. Nukuteatri sealsest laialdasest kandepinnast ja järjepidevusest annab aimu see, et möödunud sajandi esimesest poolest leiab peaaegu igal kümnendil erineva teatri, mille tegevusalade hulgas on nukuetendused: 1908–1918 kirjanduslik kabaree Chat Noir Kristianias (Oslo, nukuetendused olid kabareeprogrammi oluline osa); 1927–1936 Lillehammeri kunstnike noorteteater; 1937–1942 tehti Oslos Grünerløkka raamatukogus raamatukoguteatrit; 1948–1954 asutasid kirjanik Agnar Mykle ja tema naine, visuaalkunstnik Jane Mykle erateatri Norra Nukuteater.
Baltimaades sai esimese professionaalse nukuteatriga märgi maha Läti. Nukuteatri algust Lätis seostatakse 1920. aastatega. Üks selle valdkonna tuntumaid nimesid on nukunäitleja Ivan Rudenkov, kes pärast Esimest maailmasõda asus Lätisse elama ja hakkas seal esinema. Ta on peamiselt tuntud täiskasvanute nukuetenduste ja lastele mõeldud lavastustes marionettnukkude kasutamise poolest.
Möödunud sajandi kolmekümnendad ja neljakümnendad oli kogu Baltikumis väga intensiivne aeg, mil nukuteatrit avastasid nii professionaalsed, poolkutselised kui ka amatöörteatrid. Eestis tekkis huvi professionaalse nukuteatri vastu 1930-ndate algul, mil tehti katsetusi paaris poolkutselises nukuteatris. Märgiline sündmus leidis aga aset 1935. aastal, mil legendaarne tšehhi teatrimees professor Josef Škupa andis oma marionetiteatriga etendusi Eesti suuremates linnades. Škupa näol oli tegemist tõelise legendiga, kes oli aastatel 1933–1957 nukuteatrite rahvusvahelise liidu UNIMA president. Škupa gastrollidest saadi innustust ja tegevust alustas ka esimene professionaalse teatri juures tegutsev trupp, Eesti Draamateatri nukutrupp (1936–1944).
Samal ajal võib täheldada nukuteatrialast elavnemist ka Lätis: nukuteatrilavastaja Herberts Līkums lavastas ühe aasta jooksul (1935–1936) lastelavastusi Daile teatris. Ning olulised sündmused hakkasid arenema Leedus: professionaalne leedukeelne nukuteater sai alguse 1936. aastal, kui kuulus leedu kunstnik Stasys Ušinskas avas Kaunases marionetiteatri. Ušinskas lõi ka esimese nukufilmi „Paksu mehe unenägu” (1938) ja kirjutas esimese raamatu nukuteatrist „Nuku- ja maskiteater”. Vilniuses tegutsesid sel perioodil veel mitmed nukuteatrid: 1933–1941 Vilniuse juudi marionetiteater Maidim, 1937–1941 Bajka ja Vilniuse Marionetiteater (Wilenski Teatr Lątek); professionaalset nukuteatrit Leedus arendas edasi Mykolė Krinickaitė, kes aastatel 1941–1944 juhtis Vilniuse Vaidila teatris nukuteatritruppi.
Võib vaid oletada, kuidas oleks nukuteatrikunsti arengut ja kandepinda mõjutanud see, kui toonane buum langenuks poliitiliselt stabiilsemale ajale. Eestis sattus oma esimesi samme tegev nukuteater poliitiliste tõmbetuulte keerisesse. Mitmed nukuteatrihuvilised näitlejad ja lavastajad liikusid erinevate teatrite vahel, kuhu nukuteater pidevate ümberkorralduste käigus suunati: 1944 kolis nukuteater Riikliku Noorsooteatri nukuteatri nimetuse alla; 1948. aastal liikus nukutrupp uuesti Eesti Draamateatri koosseisu, tegutsedes seal aastani 1951; samuti tegutses nukuteater lühiajaliselt teatris Ugala (1948–1951) ja Kuressaare teatris (1949–51).
Nende sündmuste valgel on huvitav jälgida, kuidas tekkisid Baltimaades riiklikud nukuteatrid, mis koondasid peaaegu kogu riigi professionaalsed nukuteatri tegijad ühe katuse alla, kujunedes niimoodi selle teatriliigi maamärkideks nii kodu- kui välismaalt nähtuna. Need teatrid tegutsevad oma valdkonna suurimate teatritena tänaseni. Lätis õnnestus luua riikliku toetusega professionaalne nukuteater (Läti Nukuteater) aastal 1944 ja sellest sai aastani 1989 ainus omasugune teater kogu riigis. Eestis rajati sarnane teater 1952. aastal, kui avati Eesti Riiklik Nukuteater (nüüd Eesti Noorsooteater), mille eestvedajaks oli näitleja, tantsija ja nukunäitleja Ferdinand Veike. Leedus avati 1958. aastal Kaunase Riiklik Nukuteater ja Vilniuse Nukuteater (nüüdne teater Lėlė), mis praeguseks on Leedu pikimate traditsioonidega nukuteatrid.
Ferdinand Veike. Foto: Eesti Noorsooteatri arhiiv.
Samal ajal arenesid sündmused ka teisel pool raudset eesriiet. Ka Skandinaavias panid 1950-ndad aluse mitmele pikaajalisele teatrile. Nii loodi Norras sotsiaaldemokraatliku kultuuripoliitika tulemusena riiklik ringreisiteater. Kümnendi lõpul oli Oslo teatrites kriis, mille tagajärjel liideti Folketeatret ja Det Nye Teater nime all Oslo Nye Teater. Seejärel nimetati nukuteater Oslo Nye nukuteatriks ja see teater on siiani olemas.
Küllap oli norrakate tegevusel mõju oma naabritele Skandinaavias ja võimalik, et mingite lainetena puudutas see ka Baltikumi. Igatahes rajati Rootsi vanim nukuteater, Marionetteatern aastal 1958 (samal aastal Kaunase Riikliku Nukuteatri ja Vilniuse Nukuteatriga!). Selle rajajaks oli uueaegse nukuteatri tutvustaja, legendaarne teatrimees Michael Meschke. Marionetteaternist on välja kasvanud mitmed nukuteatrid ja aastaid oli see ainus koht, kus sai nukuteatrialast väljaõpet. Meschke tegevus avaldas suurt mõju kogu valdkonnale nii tema kodumaal kui Soomes, kus ta jõudis 1990-ndatel juhatada esimest ülikooli tasemel nukuteatriõpet.
Väga oluline periood oli 1970-ndad. Norrasse jõudis sõltumatute teatrite liikumine, kus olid hästi esindatud ka nukuteatrid. Riksteatret asutas aastal 1975 nukuteatrikooli ja trupp alustas kohe ka ringreise. Teater eksisteeris oma trupiga aastani 2010 ja annab vabakutseliste abil üksikuid etendusi tänaseni.
1970-ndatel startis kutseline teater ka Soomes. Sel kümnendil loodi seal riiklik toetussüsteem ja avati viis riiklikku nukuteatrit, millest kaks suleti 1990. aastatel, kuid kolm toimivad väikeste riigiteatritena siiani: Nukketeatteri Sampo, Helsingi, 1977; Teatteri Hevosenkenkä, Espoo, 1972; Teatteri Mukamas, Tampere, 1979. Ka Rootsis oli 1970-ndatel nukuteatri kuldne periood: „Tänapäeval on uue teatri loomiseks raha saamine väga keeruline. Hoopis teistsugune nägi see välja 1970. aastatel, kui alustati nüüdseks suletud teatrite loomist.”2
Möödunud sajandi viimasel kümnendil oli tunda uut hingamist, mis oli alguse saanud juba 1980-ndate lõpul. 1986. aastal asutati Panevėžyse vagunnukuteater (algul amatöörteatrina; hiljem tegutses poolprofessionaalse ja tänapäeval munitsipaalteatrina), Klaipėda nukuteater (alustas tegevust 1991–1992 Klaipėda ülikoolis ja asutati teatrina 2000. aastal) ja Vilniuse lauateater (sõltumatu objektiteater, 2004).
Nõukogude okupatsiooni lõppemine ja piiride avanemine elavdas oluliselt ka nukuteatrite tegevust. Nõnda on Lätis vabaduse tuules loodud mitmeid erateatreid: Liepāja nukuteater (munitsipaalteater) asutati 1989. aastal, Liepāja rändnukuteater (erateater) 1994, Umka.lv (sõltumatu trupp) 2004. Lisaks on veel era nuku- ja marionetiteatri truppe, kuid üldiselt pole nad erialaselt haritud.
Nukuteatrite hetkeseis
Kui vaadelda Skandinaaviamaade viimase aja näitajaid, siis 1980. aastatel oli sõltumatute nukuteatritruppide arv Norras umbes 30 ja see püsis stabiilsena kuni 2000. aastateni. „1990. aastad olid Norra nukuteatrite õitseaeg. Tunnustus oli kõrge ja ametivõimud toetasid nukuteatrit rahaliste vahenditega heldekäeliselt. Need vahendid anti eelistatavalt juba tegutsevatele teatritruppidele.”3 Nüüdseks on nukuteatri kandepind seal veelgi laiem. „Norras on nüüd 60 väikest erateatrit, mis mängivad nukulavastusi. Samal ajal on paljud teatriasutused, mis said raha nukuteatrisse investeerimiseks, selle „äriosa“ lõpetanud. (Riksteatret, Agder Teater ja Hordalandi teater).”3
Soome teatrimaastikul domineerib praegu erasektor. Seda seetõttu, et riiklik toetussüsteem ei võta juurde uusi teatreid. Vabakutselisena töötab umbes sada professionaalset nukunäitlejat, tegutseb 10–20 erateatrit. Vabakutselised liiguvad erinevate teatriprojektide vahel ja palju lavastusi sünnib koostöös draamateatritega. „Haritud nukunäitlejatel on Soomes väga harva võimalus leida pikaajalist tööd ja töökohti. Seetõttu on enamik haritud kunstnikke töötanud vabakutselisena ja loonud oma ettevõtted, mis on enamasti registreerimata ühingud. 2010-ndatel hakkas sõltumatu sektor paremini organiseeruma professionaalsete võrgustike/produktsiooniraamistike all. Suurim on olnud Aura of Puppets (umbes 70 liiget).”4
Rootsi UNIMAs on registreeritud 25 nukuteatrit. Neist mõned on uinunud olekus, mõned harrastajad või poolprofessionaalsed trupid. Umbes kaksteist neist on aktiivsed ja tegutsevad professionaalsel tasemel aastaringselt. Need trupid on jaotunud üle kogu riigi ja on erineva suurusega, ühest-kahest liikmest nelja-viieni. Vabakutselised liiguvad teatrite vahel erinevate ülesannetega. Alaline töökoht muutub üha ebatavalisemaks. Rootsis ei ole era- ja riiklike nukuteatrite süsteemi. „Teatrid saavad regulaarselt riiklikke ja/või kohalikke toetusi. Toetusi võib anda ka konkreetsele projektiteatrile või teatriprojektile. Nukuteatriga tegelevate teatrite ja teatritruppide arv riigis on viimase kümne aasta jooksul drastiliselt vähenenud. See on peamiselt tingitud asjaolust, et need, kes on juhtinud erateatreid, on vananenud ja ea tõttu oma tegevusest loobunud.” (Nilsson 2021)2
Eestis on praegune Eesti Noorsooteater ainus riikliku toetusega professionaalne nukuteater. „Täna keskendume erinevate teatrivormide elementide kombineerimisele. Paljud meie lavastused kasutavad draama-, visuaal-, nuku-, füüsilise ja multimeediateatri elemente.”5 Eestis on ka mõned väikesed harrastusnukuteatrid, mis tegutsevad erateatritena. Harvadel juhtudel tehakse professionaalseid nukulavastusi või lavastusi, milles kasutatakse nukke, ka teistes Eesti teatrites.
Leedus tegutseb praegu üle kümme nukuteatri. „Viimase kümne aasta jooksul ei ole professionaalsete nukuteatrite arv muutunud. On olnud huvitavaid arenguid draamateatrites, kus lavastustes kasutati nukuteatri elemente, kuid see ei ole kasvanud üldiseks tendentsiks.”6
Kuigi viimaste arengute põhjal võib järeldada, et nukuteatritel on praegu ärevad ajad, annavad selle valdkonna ajaloos ikka ja jälle korduvad mustrid lootust, et kõik toimub lainetena ja mõõnale järgneb taas tõus. Kuna praegu on sattunud fookusesse just nukuteatrialane kõrgharidus, siis tasub meeles pidada, et professionaalne tegevus on alati seotud haridusega ja vastupidi.
(Järgneb.)
Viited:
1 Artikkel on ilmunud Brasiilia ajakirjas Móin-Móin 2021, vol 2, nr 25. — https://www.periodicos.udesc.br/index.php/moin/article/view/20808/13831
2 Helena Nilsson 2021. Autori kirjalik intervjuu. 6. IV.
3 Anne Helgesen 2021. Autori kirjalik intervjuu. 13. IV.
4 Merja Pöyhönen 2021. Autori kirjalik intervjuu. 13. IV.
5 Taavi Tõnisson 2021. Autori kirjalik intervjuu. 23. IV.
6 Vilmantas Juškėnas 2021. Autori kirjalik intervjuu. 5. V.
