Uudised

Ilmunud Teater. Muusika. Kinos märtsis 2022

Leino Rei
lavastaja

1. osa loetav siin.

Nukuteatrialase hariduse ajalugu

Nukuteatrialase hariduse ajalugu ülikooli tasemel ei ole siinses regioonis pikk. Paistab kohe silma, et võrreldes pikkade traditsioonidega nukuteatri maadega (Venemaa, Prantsusmaa, Poola, Tšehhi jne), kus nii nukuteatril kui nukuteatrile spetsialiseerunud koolil on juured sügaval kohalikus kultuuris, on see Balti- ja Põhjamaades palju lühem ning võib-olla seetõttu olnud ka kergemini katkestatav.

Kõige kaugemale ajalukku ulatuvate traditsioonidega nukuteatri maa meie regioonis on Läti, kes on viie kümnendi jooksul koolitanud välja viis kursust kõrgharitud nukunäitlejaid.

„Alates 1971. aastast valmistati Jāzeps Vītolsi Läti Konservatooriumis ette kaks tulevaste nukuteatri näitlejate kursust (lõpetanud 1975 ja 1984). 1990. aastal asutati Läti Kultuuriakadeemia, mis võttis need ülesanded üle. Nukunäitlejate kursused lõpetasid 1996 (III lend), 2005 (IV lend) ja 2019 (V lend). Spetsiifiliselt nukuteatri lavastajaid ei ole Lätis kunagi koolitatud; seda on tehtud ainult välismaal: Venemaal, Poolas, Saksamaal, Prantsusmaal.” (Šolis 2021)

Läti kõrval paistab pikemate traditsioonidega silma ka Norra.

„Riiklik Ringreisiteater on kahel korral avanud nukuteatrite kooli (kolmeaastase kursusega — L. R.), esimest korda 1975. ja seejärel 1990. aastal. Kool oli praktiline ja suunatud täitma teatriasutuste endi vajadusi.

1991. aastal avatud Nukuteaduste Akadeemia oli ülikooli kolledž. Nukuteaduste Akadeemias oli kaks haru, üks näitlejatele ja üks lavakujundajatele/nukumeistritele. Kooli direktor oli Mona Wiig. Õpetamine toimus suures osas projektipõhiselt, külalisõppejõududega rahvusvahelisest nukuteatri ringkonnast.” (Helgesen 2021)

Ka Leedu nukuteatrialane haridus on eklektiline. Seal puudub järjepidev nukunäitlejate harimise traditsioon, kuid sellest hoolimata on suudetud Vilniuses koolitada kaks kursust nukunäitlejaid. „Leedu Muusika- ja Teatriakadeemia Vilniuses, mis on peamine teatriprofessionaale koolitav õppeasutus (koolitab teatri- ja filminäitlejaid, režissööre, dramaturge ja teatriteadlasi), võttis paar korda vastu ka draama- ja nukunäitlejaid, kuid ainult kaks draama- ja nukunäitlejate kursust olid edukad ja nende lõpetajad liitusid professionaalse nukuteatriga (1979. ja 2010. aastal). Peamiselt koolitati neid draamanäitlejateks, kuid spetsialiseerumisega nukuteatrile.” (Juškėnas 2021)

Huvitaval kombel oli 1990-ndatel erialase hariduse teema aktuaalne mitmes riigis. Nii tekkis Lätis vajadus midagi muuta pärast paarikümneaastast tegutsemist. Norra oli jõudnud selleks ajaks olukorrani, mis praegu on nukuteatrikunsti üldpildis taas aktuaalne — visuaalteater neelas nukuteatri alla.

„1998. aastal toimus koolis võimuvahetus. Tööle võeti uus direktor, kes määratles nukuteatrit (figureteater) visuaalteatrina, kus näitlejaid käsitletakse nukkudena. Õpilastele öeldi, et see on uus ja tänapäevane nukuteatri vorm. Endisaegne nukuteatri rahvas tembeldati vanamoodsaks. See viis sügava lõhestumiseni õpilaste ja väljakujunenud nukunäitlejate vahel. Kool on muutnud oma nime ja sisu ning kannab nüüd nime Etenduskunstide Akadeemia.” (Helgesen 2021)

Vilmantas Juškėnas.  Foto:  Orestes Gurevičius.

Kui Läti ja Norra tegid ümberkorraldusi senistes koolides ja endised koolid kolisid uute katusorganisatsioonide alla, siis Soomes ja Rootsis avati päris esimesed kõrgharidust pakkuvad nukuteatrikunsti erialad. Soomes õnnestus luua süsteemne haridusprogramm, mida suudeti elus hoida ja arendada kakskümmend aastat.

„Turu Rakenduskõrgkoolis oli aastatel 1999–2018 nelja-aastane bakalaureuseõpe. Iga kahe aasta tagant võeti vastu 10–15 üliõpilast ja nad kõik omandasid sama üldhariduse, mis sisaldas nuku käsitsemist, lavastamist, nukuehitust jne. Aastate jooksul on selle õppe lõpetanud umbes sada üliõpilast. Enne Turu kooli asutamist toimusid 1990. aastatel mõned lühemad koolitused ja kutseõpe; oli isegi üks kolmeaastane kursus, mida juhatas Michael Meschke Stockholmi Marionetteaternist (1994–1997 Turu Kunsti- ja Kommunikatsioonikoolis).” (Pöyhönen 2021)

Rootsi hoog jäi lühemaks, kuid ometi pandi kõrgharitud nukunäitlejate koolitamisel n-ö märk maha. 1990. aastatel läbisid Draamainstituudi nukuteatri õppe kaks kursust. „Kokku lõpetas selle kursuse kaheksa üliõpilast, enne kui õpe rahamurede tõttu katkestati. Enne seda oli Marionetteaternis viidud aastaid läbi mitmesuguseid haridusprogramme nii koolituse kui meistri ja õpipoisi formaadis.” (Nilsson 2021)

Kui viimasel ajal räägitakse palju sellest, et tänapäevane nukunäitleja peaks olema oma oskustelt universaalne, tuttav erinevate teatriliikidega, siis sellist lähenemist on aastaid tagasi katsetatud Leedus Klaipėda Ülikoolis. „Kümme aastat tagasi oli lootus, et Klaipėda Ülikoolis võib tekkida mingi uus nukuteatrikunsti eriala, kuna seal olid (alates 1991. aastast) tehtud mõned katsed koolitada nukunäitlejaid (multifunktsionaalsete artistidena — näitlejad, lavastajad ja kunstnikud korraga). Kaks nukuteatri kursust liitusid edukalt Klaipėda Nukuteatriga (2000. aastal ja umbes 2012–2014), kuid mõne aasta eest peatati ülikooli reformidega nukunäitlejate koolitus.” (Juškėnas 2021)

Eesti eristub teistest maadest selle poolest, et ülikooli tasemel nukuteatri hariduse omandamise võimalused on siin olnud peaaegu olematud, mistõttu on kasutatud välismaal õppimise varianti, samuti nukuteatri juurde loodud stuudiokoolitust ning draamanäitlejate väljaõpet praktika käigus.

„Kahjuks puudub Eestis järjepidev ülikooli tasemel nukuteatrialane koolitus. Eesti Riikliku Nukuteatri esimene kunstiline juht Ferdinand Veike asutas nukuteatrist huvitatud noortele stuudio. Mõned lõpetanutest said hiljem selle teatri näitlejateks.” (Tõnisson 2021)

     Taavi Tõnisson lavastuse "Sinel" proovis. Foto: Andres Roosileht

Nõukogude ajal olid võimalused muidugi piiratud ja üksikud kõrgharidusest huvitatud nukuteatri patrioodid said toona oma hariduse Peterburist. Taasiseseisvumise järel ja eriti käesoleva sajandi alguses muutus võimaluste spekter avaramaks. „Aastatel 2002/2003 oli Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias üks nukuteatri magistrikursus, kus õppisid mõned meie näitlejad. Enamik kõrgharitud kutselistest nukunäitlejatest ja -lavastajatest Eestis on õppinud välismaal (Soome, Suurbritannia, Venemaa, Tšehhi Vabariik jne).” (Tõnisson 2021) Nii tõi värsket akadeemilist õhku nelja Venemaa Riikliku Teatrikunstide Instituudi haridusega nukunäitleja liitumine teatriga nullindate teises pooles ning 2009. aastal grupi Eesti tudengite lähetamine Soome, Turu Rakenduskõrgkooli. Mitmed nendest asusid hiljem tööle praeguses Eesti Noorsooteatris.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Balti- ja Põhjamaades on ülikooli tasemel nukuteatrikunsti haridus olnud üsna eklektiline ning nukunäitlejate ja -lavastajate hariduslik taust kipub olema segu eriharidusest, draamanäitleja koolitusest, stuudioõppest, lühiajalistest kursustest ja oskuste omandamisest töö käigus.

Haridusvõimaluste hetkeolukord

Nagu eelpool toodust välja tuleb, on praeguseks lõpetanud tegevuse kõik siinse regiooni spetsiifilist nukuteatrialast ülikooliharidust pakkuvad erialad. Seejuures on aga oluline märkida, et koolid ei ole alati lõpetanud kogu oma tegevust, vaid otsinud võimalusi, kuidas integreerida nukuteatrit muude distsipliinidega.

Soome. „Turu Rakenduskõrgkooli teatritudengitel on endiselt mõned nukuteatri kursused. Muus osas erialast haridust hetkel ei eksisteeri, ehkki huvi nukuteatri õppe ja kursuste vastu on teatritudengite hulgas suur. Hariduse andmine katkes umbes samal ajal, kui uus haritud nukunäitlejate põlvkond hakkas just sooritama läbimurret ja avas nukuteatrit kui huvitavat ning tänapäevast kunstivormi.” (Pöyhönen 2021)

Norra. „Norras pole enam ülikooli tasemel nukuteatri haridust. Nord Universiteti teatriharidus on inspireeritud Lecoqist ja annab juhuslikke nukuteatri kursusi. OsloMetil on õpetajahariduse raames kuue kuu pikkused nukuteatri kursused. Viimane ei ole küll kunstiharidus, kuid sellelt kursuselt värvatakse siiski enamik uusi Norra nukunäitlejaid. Muidugi on seda liiga vähe!” (Helgesen 2021)

Teisalt on nukuteatri populaarsuse kasvu väga heaks indikaatoriks teatrihariduse võimaluste lai spekter. „Traditsiooniliselt on Norra Teatriakadeemias näitlejahariduse üliõpilaste vastuvõtu arvu reguleeritud sõltuvalt institutsionaalsete teatrite vajadustest. Kuid nüüd on Norras kuus ametlikku teatrikoolituse õppekava. Lisaks õpivad paljud välismaal. See on viinud iseseisvate teatritruppide plahvatusliku kasvuni — seda ka nukuteatris.” (Helgesen 2021)

Rootsi. „Polütehnikumis, mille fookuses on käsitööga seotud erialad, on võimalik asjast huvitatuil õppida ühe aasta jooksul nukkude valmistajaks. Kuid peale selle ei ole Rootsis praegu püsivat nukuteatriga seotud erialaõpet. Muudes teatri-, miimi-, tantsu- või tsirkusekoolides ei toimu üldse mingit nukuteatrialast koolitust. Vaatamata sellele juhtub sageli, et nende koolide üliõpilased valivad nukuteatrit sisaldavaid projekte näiteks kraadiõppega seotud tööde puhul ja siis märkavad nad oma teadmiste ja instrumentide puudulikkust ning pöörduvad nõu ja abi saamiseks näiteks Marionetteaterni poole.” (Nilsson 2021)

Rootsi näide iseloomustab hästi kogu praegust ajajärku: kui koolid vastavat haridust ei paku, langeb järjepidevuse kandmine ning teadmiste edasiandmine olemasolevate praktikute õlule.

Oluline tendents, mida tasub välja tuua, on nukuteatri kursuste integreerimine draamanäitlejate ettevalmistusse. See on ka loogiline samm, kui arvestada, et klassikaline sõnateater läheneb praegu kiirete sammudega visuaalteatrile, sisaldades muu hulgas ka nuku-, objekti- ja materjaliteatri elemente. Nukuteatril kui pildilise keelega teatril ei ole olnud vaja teha nii suurt sammu, et temast saaks visuaalteater, sest ta on alati olnud vormiteater. Seega jõutakse nüüd ehk välja mingi ühise teatripildi juurde, kuid ilmselgelt on draamanäitlejal võimalik õppida nukunäitlejalt oskusi, mis varem tema arsenali ei kuulunud.

Ģirts Šolis. Foto: Timurs Subhankulovs 

Läti viimase nukuteatri kursuse eestvedaja Ģirts Šolis (pildil, foto autor:  on öelnud: „Mis puutub spetsiaalsesse kooli- ja haridussüsteemi, siis olen osalenud mitmetel aruteludel selle üle, kas saaks draamanäitlejate õppekavasse lisada vähemalt üheaastase nukuteatri baaskoolituse. Ja Läti Kultuuriakadeemia on selle vastu huvi tundnud. Praegune Liepāja Pedagoogilise Akadeemia näitlejakursus võeti vastu spetsiaalselt Liepāja teatrit silmas pidades. Minu üllatuseks on seal nuku- ja  objektiteatri (üld)õpe, mis läbitakse ühe aasta jooksul.” (Šolis 2021)

Sama tendentsi on märgata ka Eestis: „Praegusel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia draamanäitlejate kursusel oli aastane nukuteatri õpe, mida juhtis Eesti Noorsooteatri kunstiline juht Mirko Rajas. Mõne aasta eest toimus meie teatri ja Vene teatri koostöös näitlejakursus Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias, kus osa õppetööst keskendus nukuteatrile. Kursusel osalesid nelja-aastase õppe jooksul mõned külalislektorid ja praktikud maailma erinevatest paikadest.” (Tõnisson 2021)

Ajale iseloomulik on aga ka erialade integreerimine, mille käigus noored tudengid saavad kohtuda nukuteatriga. Leedu näitel: „Vilniuse Kaunite Kunstide Akadeemia koolitab stsenograafe ja läbi mitme aastakümne on noortele tudengitele tutvustatud nukuteatrit kui distsipliini. Võib-olla on see ka põhjus, miks Leedu nukuteatrit peetakse visuaalses esteetikas väga tugevaks.” (Juškėnas 2021)

Ka Eestis on tehtud analoogiline algatus. Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia osakonda veab kunstnik, stsenograaf ja lavastaja Ene-Liis Semper. Tema üliõpilaste esimestes avalikes töödes on näha julget katsetamist visuaalsete distsipliinidega. Tulevased stsenograafid ei positsioneeri end väljakujunenud kuvandiga teatrikunstnikena, vaid on ka ise esitajad, etenduskunstnikud, kes kombineerivad oma otsingutes erinevaid visuaalteatri liike alates nuku- ja objektiteatrist kuni multimeedia- ja füüsilise teatrini. Nende otsingutes on kujundlikku mõtlemist, mille väljendusvormidesse on kaasatud kogu visuaalteatri palett.

Ja teine huvitav nähtus meie praegusel teatrihariduse maastikul on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kaasaegse etenduskunsti rahvusvaheline magistriõpe (CPPM), mille algataja ja eestvedaja on aastaid Londonis füüsilise teatri õppejõuna tegutsenud Jüri Nael. Ka see õpe ei piirdu pelgalt füüsilise teatriga, vaid otsib intensiivselt kontakte erinevate teatriliikidega visuaalteatri skaalal.

Praegusi liikumisi võib võrrelda avangardistlike otsingutega, mis avavad ka nukuteatrit uue nurga alt. Kui siin millegi üle muretseda, siis võiks ehk küsida, kas traditsioonilise nukuteatri lisamine nendesse õppekavadesse võiks olla pigem inspireerivaks lisaväärtuseks, mis võimaldab siduda vana uuega sel viisil, et üks toetaks teist?

Esimeste erialast haridust pakkuvate koolide tekkele 1970-ndatel järgnes 1990-ndatel uus laine. Ka see tsükkel kestis paarkümmend aastat ja on praeguseks asendunud uue, visuaalteatri perioodiga. Kogu seda hektilist haridusmaastikku vaadates võib mõelda, et ehk on kõikide erialakoolide praegune tegevuse katkemine vaid ajutine juhuste kokkulangevus. Kõigis riikides peale Soome on nukuteatrikunsti kursusi vastu võetud mingi pikema perioodi tagant, mistõttu on võimalik, et Norra jõuab uue kursuse koolitamiseni umbes 2025., Läti 2030., Leedu 2035. aastal jne. Miks siis ikkagi on nukuteatrialane haridusmaastik nii juhuslik ja millest see sõltub?

Kaduv nukuteatri haridus

Küllap on raske üheselt öelda, kas nukuteatri koolide loomine ja käigus hoidmine on puhtalt iga riigi kultuuri- ja hariduspoliitiline otsus või määravad asjade kulgu pigem üldised tendentsid teatriväljal, kuid selge on, et pikemate traditsioonidega nukuteatri maad on suutnud oma koolid säilitada ja otsivad nendes kontakti nüüdisteatriga, aga meie huviorbiidis olevates riikides pole see õnnestunud.

„Paljudes Euroopa riikides sai nukuteatrist töölisklassi teater ja lõpuks ka rahvusliku identiteedi osa. Need riigid said tugevad ja sõltumatud nukuteatri institutsioonid ning seeläbi ka tugevad, traditsioonilised ja sõltumatud haridusinstitutsioonid. Norras on nukuteater alati paigutatud asutuste alla, millel on muud põhiülesanded. See on toiminud hästi seni, kuni neil on olnud juhid, kes on nukuteatrist tõeliselt huvitatud. Kuid niipea kui tuli juht, kes ei olnud huvitatud, on nukuteatri valdkond kinni pandud.” (Helgesen 2021)

Mõttes, et nukuteatrikunsti elujõulisus nii hariduse kui professionaalse teatri tasandil sõltub paljus karismaatilisest ja missioonitundelisest juhist, on tugev tõetera. Kui suur on aga tõenäosus, et karismaatilisel nukuteatri fännist juhil jätkub jõudu tegutseda ka siis, kui valdkond ei kuulu riiklike kultuuripoliitiliste prioriteetide hulka ja suur osa energiast tuleb suunata ressursside leidmisele ja enese pidevale tõestamisele? „Praegu näeme Norra nukuteatrikunsti uut õitsengut. Nukuteatrid elavad tänu artistide särale ja publiku animatsioonivaimustusele. Kuid kui nukunäitlejad ei jõua oma professionaalse toe tugevdamiseni ja neid ühendava juhi leidmiseni, siis kardan, et ajalugu kordub.” (Helgesen 2021)

Rootsi kogemus näitab, et üksikute värvikate entusiastide jõud on pigem erand ja sellest ei pruugi jätkuda kogu valdkonna vajalikkuse tõestamiseks. „Koolitused on suletud ja uusi ei alustata rahalistel põhjustel. Või ka seetõttu, et otsustuspositsioonil olijad ei saa aru, et nukuteater on omaette kunstivorm ja selle täieliku potentsiaali mõistmiseks ja kasutamiseks on vaja konkreetseid teadmisi.” (Nilsson 2021) Selge kultuuri- ja hariduspoliitilise plaani puudumine sööb aga pikemas perspektiivis nii tegijaid kui ka riigi enda ressursse. Isegi kui lühiajaliselt leitakse ressursid ühe lennu koolitamiseks, on selle kasutegur ilma jätkusuutlikkuseta pehmelt öeldes kasin.

Lätlastel on nukuteatri hariduses pikaajaline kogemus, mille põhjal on võimalik välja tuua ka selle kitsaskohti. „Kõigepealt vajame Lätis professionaalsemat nuku- ja visuaalteatrit ning ebatraditsioonilisi teatrivorme või vähemalt põhjust või valitsuse tahet neid omada. Samal ajal on riiklik nukuteater juba üle 30 aasta stagnatsioonis ja see on tohutu probleem. Ainult 40% seal töötavatest näitlejatest on nukuteatri haridusega. Enamasti võetakse näitlejaid spetsiaalsete nukuteatri kursuste vahelistel perioodidel erinevatelt draamakursustelt. Irooniline on see, et teater ei ole kunagi suutnud (või pole teda huvitanud) võtta truppi rohkem kui neli näitlejat igalt nukuteatri kursuselt! Paljud nukuteatri haridusega näitlejad töötavad draamateatrites, sõltumatutes teatrites ning (nuku- ja draama-) projektides või ei tööta üldse oma erialal.” (Šolis 2021)

Selge, et näitlejate liikumine teatrite vahel ja ka huvi muutumine seoses eri teatriliikidega on protsessi orgaaniline osa, aga iga uue teatrikursuse ellu­kutsumisel tuleks eelnevalt kaardistada vajadus näitlejate järele. Nii saab teater arvestada uute trupiliikmete tulekuga nii töökohtade loomisel kui repertuaari planeerimisel, see kõik on omakorda kooskõlastatud rahastaja ehk riigiga. Tegemist on kompleksse ja süsteemse tervikuga, mis eeldab kõikide osapoolte (tudeng, teater, kool, riik) omavahelist suhtlemist, et ühtede vajadused ja ootused saaksid muutuda teiste kohustusteks. „Soomes näib see olevat osa suuremast protsessist, mille käigus lõigatakse praegu läbi mitmed kunstihariduse võimalused, mis umbes kakskümmend aastat tagasi loodi. See on eriti tabanud (etendus)kunsti väiksemaid vorme: samasse prügikasti läksid paljud kursused näiteks füüsilise teatri, muusikateatri ja performance’i-kunsti valdkonnast.” (Pöyhönen 2021)

   Merja Pöyhönen. Foto: Antti-Juhani Manninen.

Sellest, et soomlaste mure ei ole pelgalt vanakooli nukuteatri patriootide kibestumine, annab tunnistust asjaolu, et nad olid tõepoolest jõudnud just laineharjale ja seda ka rahvusvahelises mastaabis. Ühel maailma suurimal ja kindlasti mainekaimal nukuteatrite festivalil Prantsusmaal Charleville-Mézières’is oli Soome 2019. aastal esindatud oma programmiga, mis on festivali taset arvestades väga suur tunnustus. Seepärast tasub veel kord tõsiselt arutada, miks ometi oli vajadus selline rahvuslikuks kaubamärgiks kujunenud õpe sulgeda. „Probleem võis olla ka selles, et nukuteatri haridus paiknes rakenduskõrgkooli süsteemi all, mis tundus sedalaadi marginaalse kunstihariduse puhul liiga jäik. Näiteks osakonnale raha saamiseks pidid grupid olema suuremad, kui see tegelikult mõistlik oleks olnud. Soome ülikoolisüsteem on jagatud kahte kategooriasse: ülikoolid (näiteks Helsingi Kunstiülikool) ja praktikapõhised kõrgkoolid (näiteks Turu Rakenduskõrgkool) ja see puudutab ka kunstiõpet.” (Pöyhönen 2021)

Eesti väikese riigina teab väga hästi, kui keeruline on luua üldises teatripildis nišina toimivale teatriliigile oma kool. Ressursse ei jagu kõigile ja see on ilmselt ka peamine põhjus, miks Eestis kunagi sellist süsteemset ja järjepidevat õpet ei ole tekkinud. Taavi Tõnissoni sõnul: „Ma usun, et probleem on selles, et kaasaegne teater on kombinatsioon erinevatest distsipliinidest ja žanritest. On liiga kallis ja mõttetu luua täismahus kursus nukuteatri õppele, sest nukuteater näib olevat liiga spetsiifiline ja kitsas distsipliin. Ka sellepärast, et nukuteatril pole siinses piirkonnas tugevaid traditsioone. Näiteks Eestis on vaid üks kutseline teater, mis keskendub osaliselt nuku- ja visuaalteatri lavastustele, nii et nõudlus nukuteatrialase hariduse järele pole nii suur.” (Tõnisson 2021)

Kui veel kakskümmend viis aastat tagasi võis see olla Eesti kui väikese, vaese ja end alles üles ehitava riigi probleem, siis nüüd on kaardid ümber mängitud ja mitte ükski vaadeldava regiooni riik ei oleks justkui piisavalt rikas või kultuuri- ja hariduspoliitiliselt motiveeritud, et avada nukuteatrikunstile spetsialiseerunud õppekava. Kui vaadata kogu Balti- ja Põhjamaade nukuteatrialase hariduse probleemistikku, on selge, et igaüks omaette toimetades enam hakkama ei saa. Me vajame koostööd. Nõudlus uute nukuteatri tegijate järele on riigiti erinev, kuid kindel on see, et terve kursuse mahus nukunäitlejaid iga kahe aasta tagant ei suuda hetkel tööle rakendada ükski riik. Seega on loogiline kaaluda ühise nukuteatrikunsti kooli loomist, mis paikneks ühes neist riikidest ja toimiks rahvusvahelise õppekavana, mis varustaks nukunäitlejate, -lavastajate, -kunstnike ja -meistritega kõiki meie partnerriikide visuaal- ja nukuteatreid. Selle idee realiseerimine eeldab kõigepealt ühiste huvide, vajaduste ja koostöövalmiduse tunnistamist ning seejärel põhjalikku eeltööd eraldi igas riigis. Ainult nii saab viia haridus- ja kultuuripoliitilisi otsustajaid arusaamisele, et ühine õpe aitaks ühtaegu hoida elus ülikooli tasemel nukuteatrikunsti kõikides Balti- ja Põhjamaades ning optimeerida üldisi kulutusi, mis eraldi tegutsedes oleksid paratamatult tunduvalt suuremad.

Jätame selle mõtte siia idanema ja puurime natuke sügavamale teemasse, et näha, kas me ikka tegelikult vajame just kõrgharitud nukunäitlejaid.

Ülikooliharidusega, spetsiaalse väljaõppega nukunäitleja — kas teda on tegelikult ka vaja?

Muidugi teame õiget vastust kohe — loomulikult on vaja! Kui aga vaadata, kui eklektiline ja juhuslik on olnud kogu nukuteatrikunsti haridus Põhja- ja Baltimaades, siis võib läheneda teemale ka teisest küljest ning küsida, kuidas on nukuteater suutnud sellele vaatamata ellu jääda ja oma traditsioone edasi anda.

Vilmantas Juškėnas toob välja, et võrreldes näiteks Inglismaa, Venemaa, Prantsusmaa või Tšehhiga pole Leedul olnud kunagi tugevat nukuteatri pärimustraditsiooni ning kõik nukuteatri ajaloo kunstiliste saavutuste parimad näited on pärit andekatelt ja motiveeritud kunstnikelt. „Kooli­traditsioon ei ole  Leedus olnud kunagi nukuteatrikunsti stiimuliks, sellised stimuleerivad põhjused on alati olnud talendikad, andekad inimesed.” (Juškėnas 2021) Kuid loomulikult möönab ka Juškenas, et ala arengu seisukohalt on sellised koolid kahtlemata vajalikud. „Sellest hoolimata muutub nüüd, mil ka need viimased vähesed võimalused haridusmaastikul kaovad, uute motiveeritud talendikate kohalike artistide leidmine veelgi keerukamaks ja see ei aita edasi liikuda.” (Juškėnas 2021)

Võime ka väita, et seni on põlvest põlve, meistrilt sellile edasi antavad oskused aidanud lappida akadeemilise hariduse lünklikkust, aga kas selline lähenemine on praegu veel jätkusuutlik? Valdkondi, millega noorel inimesel on tänapäeval võimalik tegelda, on lugematu hulk. Selline valikuvõimaluste rohkus ja killustatus on kaasa toonud ka teatava paradigmamuutuse — järjest vähem tahetakse end realiseerida ainult ühel kitsal alal. Aina rohkem soovitakse tundma õppida ja järele proovida kõige erinevamaid alasid. Ühest küljest võib rõõmustada, et noorte tahe maailma avastada on erakordselt suur, aga teisest küljest kannatavad just sellised pikemaajalist pühendumist nõudvad alad, nagu seda on ka nukuteater. Või kas alati kannatavad? Kui noore fookuses on teater ja tema huvi teatri vastu kätkeb endas kõikvõimalike teatriliikide tundmaõppimist, nende kokkusegamist ja edasiarendamist, siis võib see olla impulsiks, mis paneb senised, väljakujunenud arusaamad nukuteatrist muutuma ja arenema.

Küllap lähevad arvamused siin lahku — traditsioonilise nukuteatri eest võitlejad sellega lõpuni ei nõustu, kuid muutustele avatud visuaalteatri patrioodid võtavad seda rahulikumalt. Püüame polariseerimist vältida ja analüüsida, mis on nukuteatris see kõige olemuslikum ja miks on seda vaja õpetada ülikooli tasemel. Merja Poyhöneni arvates on see vajalik kolmel põhjusel. „Vajalik kunstiliigi pikaajalise tuleviku ja arengu tagamiseks. Areng pidurdub tohutult, kui selle asemel, et noored õpiksid ja avastaksid seda kunstiliiki üheskoos, saavad nad oma „hariduse” individuaalselt, vanemate kolleegide õpetuse ja n-ö ajupesu kaudu. Vajalik selleks, et hinnata erioskusi ja anda aega nende õppimiseks. (Kui muusikainstrumente peab harjutama aastaid, siis kuidas see saaks meil olla teisiti?) Kool on suurepärane koht, kus õppida kunsti loomise oskusi ja tööriistade valdamist, mida hiljem saab kasutada oma eesmärkide saavutamiseks. Ja lõpuks on see vajalik selleks, et anda tulevasele kunstnikule aega oma arusaamade süvendamiseks, et olla julgem, et teha vigu ja luua oma nukuteatri keel (ilma surveta lavastusi veel müüa ja kohustuseta iga kord õnnestuda).” (Pöyhönen 2021)

Visuaalteatris asetuvad nukuteatri tugevused aga uude konteksti. Kas alati osatakse neid spetsiifilisi väärtusi näha ja kasutusele võtta, on keeruline hinnata. Kuid kindlasti on abiks, kui alustada n-ö universaalsete väärtuste väljatoomisest, mida nukuteater saab kaasa võtta ka visuaalteatrisse. „Nukuteater kui distsipliin annab palju laiema perspektiivi, õpetab näitlejaid nägema ja mõtlema ka sümbolite tasandil. Meie kaasaegne nukuteater ei põhine enam nii palju traditsioonilistel nukkude käsitsemise tehnikatel, vaid kasutab nukuteatri elemente koos tantsu-, füüsilise, objekti- ja sõnateatriga, nii et ma ei tea, kas täismahus akadeemilist ja traditsioonilist nukuteatri õpet on vaja. Kuid kursus, kus on ühendatud erinevad distsipliinid — draamanäitleja treening, nukuteatri koolitus, tsirkus ja füüsiline treening, hääleõpe — oleks küll vajalik.” (Tõnisson 2021)

Seega, ülikoolist saadavat süsteemset baasi on vaja kui tööriistakasti, mis annab tulevasele kunstnikule kujundliku mõtlemise ja võimaluse leida oma tee, tuginedes samas traditsioonidele.

Eraldi teema on nukuteatri kuvand ühiskonnas. Nukuteatrit seostatakse sageli lasteteatriga, millega kaasneb arusaam, et tegemist on naiivse, ilma sügavama mõõtmeta, lihtsakoelise vormiga, mille vaimne haare piirdub pigem loomade elu kujutamisega ja mis ei käsitle sügavamaid teemasid, mis pakuksid mõtlemisainet ja emotsionaalset elamust, sõltumata vaataja hariduslikust taustast või vanusest. Praegune teatriliikide sulandumine aitab aga seda kuvandit muuta: aina rohkem kohtame näiteks sõnateatri lavastustes erinevaid visuaalteatri liike, mis aitavad rikastada lavastuste kujundikeelt. Kui veendunud nukuteatri professionaalid pole ise kunagi kahelnud selle teatriliigi olulisuses, siis laiema auditooriumi võitmiseks aitaks kaasa, kui ka selle valdkonna haridus oleks tõsiseltvõetav. „Ülikooli tasemel haridusel on nukuteatrile suur tähtsus, seda mitte ainult teadmiste õpetamiseks, vaid ka staatuse jaoks, mida see antud kunstivormile lisab. Diplomi olemasolu tähendab tunnustamist, et inimesel on olemas selle kunstiliigi spetsiifilised teadmised.” (Nilsson 2021)

Meie ajale iseloomuliku tendentsina saab välja tuua, et üha rohkem visuaalteatri väljal tegutsejaid pöördub professionaalse abi saamiseks nukuteatrit tundvate meistrite poole ja loobub ise jalgratta leiutamisest. „Minu kui Nukuteatri kunstilise juhiga ja kui lavastajaga, kes kasutab oma lavastustes palju nukuteatrit, võtavad sageli ühendust etenduskunsti valdkonna spetsialistid, kes on huvitatud nukuteatri elementide kasutamisest oma loomingus, kuid kes mõistavad, et neil pole selleks vajalikke tööriistu. Nad tahavad rohkem teada, rohkem mõista.” (Nilsson 2021)

Siinkohal on hea julgustada Rootsi eeskujul etenduskunstnikke, kelle väljundiks on visuaalteater, otsima rohkem kontakti nukuteatri professionaalidega (kelle kompetentsi kuuluvad ka objekti-, materjali- ja maskiteater). Nukuteatrid omakorda võiksid luua aktiivsemalt võimalusi, koolitamaks visuaalteatri tegijaid nukuteatriga seotud teatriliikides. Näib, et Rootsis on visuaalteatri tegijad seda vajadust mõistnud: „Kui meie teater pakub etenduskunstide valdkonna professionaalidele nukuteatri kursusi, siis lavastajad, näitlejad, lavakujundajad, kunstnikud ja tehnilised töötajad broneerivad need kiiresti. Ma näen nukuteatri vastu suurt huvi ja suurt soovi omandada uusi teadmisi ja oskusi.” (Nilsson 2021)

Teemaploki kokkuvõtteks võib öelda, et nukuteatri seisukohalt on ikkagi eluliselt oluline, et uute arengute valguses jätkuks ka traditsioonilist nukuteatrit tundvate näitlejate, lavastajate, nukumeistrite jt koolitamine. „Usun, et tugev klassikaline koolitus on postmodernistlikule ja nüüdisteatrile alati parim alus. Et olla suurepärane improviseerija ja reeglite rikkuja/ületaja, peab kunstnik tundma neid reegleid, mida ta rikub ja ületab!” (Tõnisson 2021)

Kes on kaasaegne nukunäitleja?

Ilmselt on lugejal ülaltoodu põhjal juba tekkinud aimdus, millised omadused peavad olema kaasaegsel nukunäitlejal. Kas neid omadusi on aga võimalik määratleda üheselt mõistetavalt, ei ole sugugi kindel. Kindlasti sõltub see kultuuriruumist ja sellest, kui sügav on kokkupuude teemaga, ning ka siis võib see sõnastus ajas muutuda. Seepärast võtkem ka alljärgnevat kui erinevate, oma ala tundvate inimeste arvamusi, mis aitavad avardada väljakujunenud arusaamu.

Taavi Tõnisson: „Kaasaegne nukunäitleja peab suutma sujuvalt ühendada erinevaid oskusi. Üsna sageli olen märganud, et Ida-Euroopa nukunäitlejatel-lavastajatel on mõnikord suurepärane klassikaline ja traditsiooniline haridus ja koolitus, kuid vähem kaasaegset vaadet ja lähenemist materjalile. Paljud Ida-Euroopa traditsioonidega nukunäitlejad ei pea end kunstnikeks selle sõna laiemas tähenduses, pigem on nad nukukäsitsejad. Paljudel Lääne-Euroopa nukunäitlejatel ja lavastajatel on väga huvitavad ja kaasaegsed ideed, kuid mõnikord puudub neil ilmselgelt nuku käsitsemistehnikate põhikoolitus. Kas poleks tore, kui oleks koolitus, mis ühendaks klassikalise nukuteatri parimad omadused ja nüüdisaegsed tehnikad?” (Tõnisson 2021)

Ģirts Šolis: „Mis puudutab mind kui lavastajat/nukunäitlejat, siis kõige olulisem on kujutlusvõime, teatrikeel, idee, intelligentsus ja ainulaadsus. Mida rohkem kunstnik teab, seda rikkamat teatrikeelt ta kasutab. Siiski on raske jääda aastakümneteks huvipakkuvaks, seda sõltumata kunstiliigist.” (Šolis 2021)

Helena Nilsson: „Nukuteater on multidistsiplinaarne kunstiliik, millel on palju ühist teiste teatriliikidega, nagu tants, miimika, tsirkus, maalikunst, skulptuur… Kuid sellel on ka omad spetsiifilised tingimused. See on väga suur eelis, kui nukuteatriga tegelevatel inimestel on suurepärased teadmised ka teistest etenduskunsti liikidest. Näiteks ei taha me nukunäitlejaid, kes on küll ideaalsed nukukäsitsejad, kuid ei oska üldse mängida laval draamanäitlejana. Kuid me ei taha ka suurepärast näitlejat, kellel puudub arusaam või teadmine, mida tähendab nuku, objekti või materjali elustamine.” (Nilsson 2021)

Merja Pöyhönen: „Minu jaoks seisneb nukuteatri olemus selles, et millelegi elutule antakse elu seda animeerides. Nukunäitleja (ka kaasaegne) on see, kes suudab luua illusiooni objektist-nukust-materjalist-eimillestki nii, et publik usub, et see on elus, ja kes suudab ka seda rolli mängida, st suudab nõutavad emotsioonid tehniliselt esile tuua. Umbes sama lugu on lavastajatega — neil peab olema arusaam nukkude käsitsemise seadustest ja arusaam nukudramaturgiast.

Minu jaoks pole „kaasaegsus” seotud uute tööriistade või teiste kunstiliikide kasutamisega. See peaks olema rohkem seotud tänapäevase viisiga mõista oma kunstilisi valikuid, neid analüüsida ja kahtluse alla seada. See esitab meile küsimusi nagu: miks teha seda lavastust nukkudega?; mida saame teha ainult nukkudega, mida see juurde annab?, kuidas see mõjub?; kuidas tuua esile elutute esemete animeerimise ideed? See tähendab, et asju ei tohi võtta kui enesestmõistetavaid, vaid iga kord tuleb leida ja täpsustada nukudramaturgia seadused. Ja alles siis saab tuua sisse oskused (mis on laenatud nn traditsioonilisest nukuteatrist), et tekitada vau-efekti ja mõelda, et sa leiutad seda kõike iga kord ise!” (Pöyhönen 2021)

   Anne Helgesen. Arhiivifoto.

Anne Helgesen: „Teatriloolase ja Nukuteaduste Akadeemia doktorina olen siinse suure konflikti ajal palju mõelnud selle üle, mis defineerib seda kunstivormi ja kuidas hõlmata sellesse definitsiooni nii ajalugu kui ka uued nähtused. Definitsioon ei tohi olla piirav ega suletud. See peab puudutama olemuslikku. Minu definitsioon on, et nukuteater on kunstiliik, mis kasutab animatsiooni põhielemendina ja/või -kontseptsioonina. See on asjakohane ka seetõttu, et hõlmab visuaalkunsti uusi suundumusi.” (Helgesen 2021)

Vilmantas Juškėnas: „Kes on kaasaegne nukunäitleja, see sõltub teatrist, mida ta loob või milles osaleb. Ma usun, et „kaasaegsele nukunäitlejale” puudub üldine definitsioon, kuna kunstiinimesed on erinevad, orienteeritud erinevatele kunstilistele väljendusviisidele ja andekad erinevates väljendusviisides. Mulle meeldib, et kui Vitalijus Mazūraselt küsiti, mis on nukuteater, siis vastas see leedu nukuteatri meister: „See on seesama teater. Ainult instrumendid on teistsugused.”” (Juškėnas 2021)

 Muutused nukuteatri väljal — kas tragöödia või areng?

Küsimusepüstitus on muidugi taotluslikult intrigeeriv. Inimese jaoks, kes viibib protsessis sees, on tõenäoliselt tegemist orgaaniliste arengutega, millele ta ei anna hinnanguid, vaid milles ta elab. Samas inimesele, kes on aktiivsest nukuteatriga tegelemisest taandunud, kuid kellel on aastakümneid tagasi välja kujunenud arvamused ja hoiakud, võivad praegused tendentsid tunduda tragöödiana. Kuid kui mingis valdkonnas toimuvad suuremad muutused, mis ei ole tingitud ainult ühe konkreetse organisatsiooni tegevusest, vaid puudutavad teatreid üle maailma, siis on vast ekslik otsida üht ja ainust süüdlast.

Selle teema sissejuhatuseks sobib hästi läti Lavastaja Ģirts Šolise kommentaar: „Mis muutused? Ma näen ainult võimalusi; see, mis aastaid ei muutu, pole huvitav kellelegi, ei nautijatele ega tegijatele.” (Šolis 2021) Kindlasti aitab selline eluterve hoiak taluda muutusi igas eluvaldkonnas ja hoiab ära pimedat hirmu, millel on laastav toime nii valdkonna arengule kui inimeste suhetele, kelle ühiseks huviks on nukuteater. Helena Nilssoni sõnul: „Enese ümber müüride ehitamine ja endasse sulgumine on hirmu väljendus ning see võib viia ainult hääbumise ja tardumiseni. Nukuteatril ei ole mingeid piiranguid, seda saab katsetamiste ja arutelude kaudu mitmekesistada, lisada kihte ja topeldada lugematutel viisidel. See on ainult hea — pole mingit tragöödiat.” (Nilsson 2021)

Võimalik muidugi, et liiga kiired muudatused mõjuvad radikaalselt ja ähvardavad senised väärtused hoobilt kõrvale jätta. „Mis on siis parem? Traditsiooniline nukuteater, mis tundub veidi tolmune ja museaalne ning millel on väga vähe sidemeid tänapäeva maailmaga või ultramoodne performatiivne nukuteatriakt, millel on traditsioonidega väga väike seos? See on tasakaalu küsimus. Ma arvan, et meil on vaja mõlemat. Parim on vaadata ette, kuid meenutada alati ka minevikku.” (Tõnisson 2021)

Kõigele uuele avatud olemine ei tähenda, et probleemsetele kohtadele ei tohiks tähelepanu juhtida või kogu protsessi kriitiliselt analüüsida. Kuniks kriitika on konstruktiivne ja aitab tähelepanu juhtida asjaoludele, millest ka muutuste keerises mööda ei tohiks vaadata, on sellest kasu nii valdkonnale kui ka sellest hoolivate inimeste omavahelistele suhetele, seda isegi siis, kui arvamused on erinevad. „Kui keegi vaatab ülalt alla käsitööle, professionaalsele tööriistakastile ja ajaloolisele mitmekesisusele, millest animatsioonikunst koosneb, ja nimetab end siiski nukuteatrikunstnikuks, võib see kergesti viia tragöödiani. Kuid valdavalt on see areng viinud Norra nukuteatri suure mitmekesisuseni.” (Helgesen 2021)

Hetkel on raske ennustada, kas praegused muutused nukuteatrialases hariduses on vaid järgmise arenguetapiga seotud valud. Pigem säilib ikkagi lootus, et tegemist ei ole fataalsete muudatustega, mida kirjeldab Merja Pöyhönen: „Kui need muutused tähendavad hariduse kokkutõmbamist ja nukuteatrikunsti lahustumist teistes kunstiliikides, siis ütleksin, et see on tragöödia. Vähemalt Soomes on üsna kurb olla seotud selle kunstiliigi kaasaegse vormi buumiga, nähes samas ette tulevikku, mil see jälle hääbub, sest uut verd pole piisavalt. Mulle on ka täiesti ilmne, et seda õitsengut poleks olnud ilma minu põlvkonna kunstnike aktiivse tegevuseta. Me oleme üksteist mõjutanud, võimendanud ja proovile pannud ning see on põhjus, miks selline marginaalne kunstiliik on suutnud püsida värske ka siinses põhjamaises perifeerias. See tundub eriti oluline just kunstiliigi puhul, kus protsessid sõltuvad otseselt rühmas töötamisest.” (Pöyhönen 2021)

Loodetavasti on praegune visuaalteatri buum väljakujunenud arusaamad vaid hetkeks kõikuma löönud ja pikemas perspektiivis on sellel pigem positiivne mõju. Kui praegu võib täheldada, et visuaalteatri väljale on intensiivselt sisenenud inimesi, kes eelistavad kõike, sealhulgas nukuteatrit, ise avastada, siis usutavasti tekib üha rohkem Rootsi kogemuse sarnaseid näiteid sellest, et nukuteatrialast nõu küsitakse eriala spetsialistidelt. Seni on nukuteatri tegijate asi analüüsida, mis on meie positiivne programm, mis hoiaks selle teatriliigi elujõulisena ja tõestaks ka vajadust lülitada nukuteatri õpe taas teatrikoolide õppekavadesse. Sest nagu ütleb Vilmantas Juškėnas, ajalool on komme end korrata: „Tragöödia on sõda, ootamatu surm, haigused ja inimeste rumalus. Muutused nukuteatri väljal peegeldavad teatri orgaanilist arengut. Ma arvan, et see olukord lihtsalt kordub ajalooliselt. Meenutagem vaid 20. sajandi esimesi aastakümneid ja kõiki neid dadaismi, konstruktivismi, futurismi ja muid kunstiliikumisi, Bauhausi eksperimente… Nukuteatri elemente kasutati väga sageli. Hiljem hakkas nukuteater hääbuma; ta suruti raamidesse kui ainult lastele mõeldud kunstivorm. Ja hiljem, alates kuuekümnendatest, puhkes see taas õitsele, otsides uusi väljendusvahendeid: näitleja toodi sirmi tagant välja ja sai nähtavaks, näitleja ja nuku suhteid hakati avatult uurima… Ja nii juhtub kogu aeg, tsüklitena.” (Juškėnas 2021)

Nukuteater kahekümne aasta pärast

Teater, sõltumata oma vormist, peab alati olema pisut ajast ees. Paratamatult toob see kaasa vanade tavade muutumise, mis teinekord võib olla liiga äkiline ja tekitada rahulolematust. Nukuteatri väljal toimuv on seadnud praeguste tegijate ette väljakutse, kuidas kasvada edasi ilma oma juuri läbi lõikamata. Küllap on see ka usalduse küsimus: kas nukuteatri juured on piisavalt tugevad, et see teatriliik suudaks sõltumata muutustest säilitada oma identiteedi. Kindel on see, et ilma ettepoole vaatamata ei saa kuidagi. Viimase teemaplokina võtamegi unistada, millisena kujutame ette nukuteatrit tulevikus.

Helena Nilsson: „Nukuteater meelitab alati lapspublikut ja nukuteatri loojaid. Ning kui tal lubatakse olla nii piirideülene ja mitmetahuline, kui nukuteater oma olemuselt on, siis on tal vaieldamatu roll kaasaegsel etenduskunsti maastikul, mis väldib oma väljendusvahendite määratlemist ja millele meeldib segada füüsilisi ja visuaalseid vorme.” (Nilsson 2021)

Ģirts Šolis: „Ma näen, et nukuteatril on potentsiaali kasutada midagi digitaalset, midagi kõrgtehnoloogilist, nagu robotnukuteater, ja samal ajal näen ruumi ka millelegi traditsioonilisele. Me elame väga eklektilisel sajandil. Nii et kuni inimene on huvitatud objektide animeerimisest, mänguasjadega mängimisest ja loomisest, näen nukuteatrit kui suurepärast platvormi erinevatele teatriuuringutele, koostööeksperimentidele jne.” (Šolis 2021)

Vilmantas Juškėnas: „Ma arvan, et kahekümne aasta pärast või isegi varem näeme nukuteatris mõnda huvitavat kunstilist uurimust, mis on seotud tehisintellekti, robootika, virtuaalse reaalsuse ja muude meediumide ning tehnoloogiatega. (Tegelikult on see juba alanud.) Samal ajal hoiab nukuteater alles oma parimaid traditsioone, nagu on tehtud aastatuhandeid. Mis puudutab nukuteatri positsiooni üldisel teatriväljal, siis usun, et see jääb samaks — kui midagi paralleelset, alternatiivset, mitte nii „olulist”.” (Juškėnas 2021)

Merja Pöyhönen: „Ma arvan, et see jätkuv huvi viib meid olukorrani, kus nukuteatrit kasutatakse veelgi rohkem teistele kunstiliikidele huvi pakkuva lisavahendina. Kuid kui (uusi) kunstnikke pole piisavalt, võime kaotada oma positsiooni iseseisva kunstiliigina, sellisena, mis kasutab teiste tööriistu omaenda eesmärkidel. Ja see tähendab suurt riski selle kunstiliigi arengule. Nii et… ma arvan, et Soomes lõpeb praegune nukuteatri buum, kui praegune põlvkond pensionile läheb, kuid loodetavasti selleks ajaks… on nukuteater igati tunnustatud. Ja siis, ühel päeval kauges tulevikus näeb keegi vajadust ja hariduse jalgratast hakatakse uuesti leiutama… Sel ajal võib-olla teatriakadeemia koosseisus.” (Pöyhönen 2021)

Anne Helgesen: „Ma pole ennustaja. Kuid minu kogemus ütleb, et nukuteater ja animatsioonikunst on inimkonna loova kujutlusvõime niivõrd fundamentaalne ja loomulik osa, et see tuleb ikka uuesti esile uutes fantastilistes vormides, olenemata sellest, kas ta peab taluma alandavat suhtumist ja majanduslikku rõhumist.” (Helgesen 2021)

Taavi Tõnisson: „Idealist minu sees usub, et nukuteater kui kunstivorm ei kao. See muutub ja areneb. Kunstis tuleb kõik lainetena, võib-olla on järgmise laine taga just traditsioonilisem nukuteater. Seetõttu on meie kohus traditsioone elus hoida. Ja kui ma ütlen „elus”, ei mõtle ma, et me peame alati kasutama traditsioonilist nukuteatrit. Peamiselt peame elus hoidma seda spetsiifilist mõtteviisi ja maailmanägemist. Praegu on väga populaarne katsetada ja mõelda „väljaspool kasti”. Võib-olla kümne aasta pärast tahavad kõik uuesti kastis sees mõelda.” (Tõnisson 2021)

Kokkuvõtteks

Aeg näitab, kui sügava jälje visuaalteater meie teatripilti jätab, kui kaua ta seal püsib ning milliseks edasi areneb. Teater ei talu paigalseisu ja muutused saadavad meid alati. Olulisem on, et sõltumata sellest, kas me nimetame seda parasjagu performance’i-, mitmeliigi- või visuaalteatriks, püsiks meil alati meeles, mille nimel me teatrit teeme.

Piirid on lahti ja info liigub kiiresti, kasutagem siis seda! Nukuteatri võimalus säilitada oma traditsioonid, tagada järjepidevus ja samas kõnetada tänapäeva publikut on me endi kätes. Kui hetkel ka tundub, et nukuteater on muutumas perifeerseks, marginaalseks nišiks teatriväljal, siis pakub seesama aeg ja olukord tegijatele võimalust panna seljad kokku ning luua ühine Põhja- ja Baltimaade nukuteatrikunsti ülikool. Kas oleme selleks valmis?

Kasutatud allikad:

Anne Helgesen 2021. Autori kirjalik intervjuu. 13. IV.

Vilmantas Juškėnas 2021. Autori kirjalik intervjuu. 5. V.

Helena Nilsson 2021. Autori kirjalik intervjuu. 6. IV.

Merja Pöyhönen 2021. Autori kirjalik intervjuu. 13. IV.

Ģirts Šolis 2021. Autori kirjalik intervjuu. Tallinn, 13. IV.

Taavi Tõnisson 2021. Autori kirjalik intervjuu. 23. IV.

 

Viide:

1 Artikkel on ilmunud Brasiilia ajakirjas Móin-Móin 2021, vol 2, nr 25. — https://www.periodicos.udesc.br/index.php/moin/article/view/20808/13831