Uudised

„Sihtisid pole sel sillal”. Foto: Sabine Burger

Ilmunud Eesti Päevalehes 19.01.2022

Keiu Virro
kriitik

„Sihtisid pole sel sillal” on mitmes mõttes üks viimase aja musikaalsemaid lavastusi. Muusikaline kujundus on üheti Markus Robami järjekordne(!) suurepärane töö, lavastuses kõlavad laulud on omakorda suuresti silmapaistvalt musikaalse kursuse ühislooming. Musikaalsuse all mõtlen ka kõnerütme, liikumist. Ning miks mitte vaadata Juhan Liivi elu kui melanhoolse alatooniga muusikat. 

Mirko Rajase ja Indrek Koffi tekst on detailitundlik. Kaugel igavast Liivist ja tühjast väljast. Kui nüüd pedagoogilise poole pealt järge ajada, siis antakse kolmetunnise etenduse jooksul edasi ka Juhan Liivi elukäik. Ent see ei ole tuim eluloolisi fakte mööda purjetamine.

Faktid on põimitud mitme tasandiga. Esiteks mõistagi Liivi tekstidega, sest see on ju lõppude lõpuks põhjus, miks temast rääkida. Teiseks on need põimitud erinevate tõlgendustega. Heas mõttes meenusid Betti Alveri luulepäevad ja see, kuidas üks hea lavastus suudab teha luule arusaadavamaks, anda mingid teistsugused haagid selleni jõudmiseks.

Tugev ansamblimäng

Muide, ehkki 30. lennu näitlejaid saab praeguseks juba mitme diplomilavastuse põhjal eraldi esile tuua, on vähemasti minu jaoks selles lavastuses rõhk eelkõige heal ansamblimängul ja üksteise toetamisel.

Noorsooteater on näitlejatele hea võimalus kätt harjutada nukkudega. Need on küll vaid üks vahend paljudest, mida lavastuses kasutatakse. Kahes suuruses Juhan Liiv (ja eraldiseisvad maskid) mängitakse usutavalt elusaks. Nukkude näo modelleerimises jäetud võimalused aitavad sellele muidugi kaasa. (Teostus nukumeistritelt Evelin Vassarilt, Annika Aedmalt ja Luule Kangurilt.) Hallikad toonid ja lipiti-lapiti keha hakkas mulle kohati küll nii otseselt surma meenutama, et leidsin end mõnel hetkel üsna morbiidsetelt kujutluspiltidelt.

                                                                                     „Sihtisid pole sel sillal”. Foto: Sabine Burger

Nukke ja näitlejaid tõstab otseses ja kaudses mõttes esile lava (kunstnik Illimar Vihmar), mis koosneb puitlippidest tasapindadest. Need võimaldavad varje ja varjumist ning kõlavad mõistagi kokku lavastust alustava „Varju” kirjutamise temaatikaga. Põranda kalle laseb muu hulgas mängida ka Liivi nihkuva mõistusega.

Juhan Liiv on üks tagantjärele üdini ülevaks (aga ajast ettemõtlevaks) tõlgendatud kirjanikke. Raske ta koorem kanda. Iga lihtsamgi rida, kohati otseses mõttes suisa sõna, asetub suurte tõlgenduste võlumaale. Sellega näib kohati kaasas käivat minu jaoks napilt taluvuspiiri jääv õhkamine. Huvitav, et just näitlejannadel näib olevat siin mingi universaalne luule lugemise hõllandusnaeratus. Päriselt, ma nägin! Ent samal ajal on varieeruvust piisavalt ja ka alustekstis on jäetud õhku tasakaalustavate hetkede jaoks. Sel põhjusel oli mu arvates üks huvitavamaid kohti küll tervikust pisut eemale suunduv stseen Juhan Liivi vemmalvärsi kohta.

Armas sõber Pimbo-Pambo, / saatsin sulle palmiviina. / Mõtle, mis mul saatnud piina: / viina tõi sul ilus Odu – / tüdrukut ei tule kodu? / Kas sa viina kätte saanud?

Saanud, joonud, armas Kamba! / Ole terve – ah, vaat seda, / eksitus, näe, ütlen sulle – / mõtlesin, et kõik on mulle: / viina mina ära jõin,/ tüdruku siis pääle sõin. / Tervitusi saadan sulle.

Neid Ruja esituses tuntuks saanud sõnu on toodud varem nii rassismi kui ka vastupidi, rassismiteemal ülemõtlemise näideteks. Lavastuses laulu uues versioonis ette kandes ja sellele järgnevas lühikeses arutelus mängitakse läbi minu jaoks veidi huvitavamaid mõtteid. Muu hulgas kõlab tõlgendus, mille kohaselt Liiv mitte ei aasinud aafriklasi, vaid kolonialiste (lavastuse autorid on vist sujuvalt unustanud küll selle, et peale eestlaste kui koloniseeritavate paralleeli on ajaloos siiski ka ajajärke, kui eestlased on ise koloniseerijatega ühte vankrisse istunud. Aga see selleks).

Kaunilt musikaalne lavastus

Mulle üks sümpaatsemaid tõlgendusi kõlab lavastuses umbes sel kujul, et äkki see oligi lihtsalt üks… vemmalvärss. Miks ei või jätta sellisteks võimalusteks ruumi ka suurimate talentide puhul? Kuidagi meeldiv oleks mõelda, et ehk ei ole kellelgi tarvis terve elu hetkegi puhkamata ainult geeniuse oreooli kanda. Samal ajal oli selles stseenis kõlanud laul minu nähtud etendusel (16.1) ainus, mis esituses tuntavalt rütmist välja läks ja logisema hakkas.

                                                                                                   „Sihtisid pole sel sillal”. Foto: Sabine Burger

Mõistagi võiks „Sihtisid pole sel sillal” olla kooliõpilastele soovituslik vaatamine (lavastuse kodulehel soovitatakse seda vähemalt 15-aastastele, ehkki minu meelest tunduks see asjakohane põhikooliõpilastelegi), et jõuda klassikutele taas samm lähemale. Ent sama kehtib ka vaatajatele, kes enam kirjandustundides vastuseid andma ei pea. Juhan Liivi luuletused on osa isegi nende DNA-st, kes ei pruugi tuttavaid sõnu autoriga ühendada. Igal juhul on see terviklik ja kaunilt musikaalne lavastus, mis tõstab esile 30. lennu kui hea ansambli ning lavastuse autorid kui laia pilguga kultuurivaatlejad.